Tütred vette
Vaivara
EHITELIN VENNAKESTA,
ehitelin, kenitelin,
kübarie kenastie,
vaski-vöö vammussie.
Luulin linnaje menema,
saksa asjua ajama –
veli kõndis kosjateeda,
ajas neiu asja-teeda.
Tuli kosjasta kodoje,
lei kübar lauva pääle,
kindad kübara pääle,
sadul salve serva pääle,
ise pääle istemaie,
kummuliste kurtamaie:
„Evad (ei-vad) tulled mulle neiud,
helme-kaulad mull ei helkind,
raha-rinnad ei rängastand:
eidel palju tütterida.
enamb helme-kandajaida –
tahtvad palju paigasida,
enamb muida ehteeida!”
Eit oli ullu uskumaie,
nõder nõu võttamaie:
vei tüttered vedeje,
kandas halvad hallikaie:
Leena vei lina-liguje,
Mari mattas mättaaije,
Kadri kandas kaivuteele.
Toodi se ilu minija,
ja see ainik poja-naine.
pandi kangasta kuduma,
lõuvendida lõhkumaie:
üksi pääva, kaksi vaaksa,
seina seitseda suvessa,
küünärt kümmeda nädalas.
Kangas suitsuje suresi,
palavaie pakkatie.
Kangas palvella palusi:
„Veega mo veside ääre:
veetoojad (sääl) veeretavad,
karja-käijed lööväd käävä,
õitselised lööväd otsa!”
Eit läks tütre palveelle:
„Kulla tüttär, kuppu tüttär,
tule kangasta kuduma,
lõuvendida lõhkumaie!”
Tüttar palvella palusi:
„Ei saa tulla, eidekene,
ei saa tulla, ei või tulla –
meri on minu emani,
meri on minu isani,
hallik minu audujani,
kaev on minu kasvataja,
mättas minu mängitaja.
meri mo mehele pannud,
kiisk on tehnud kindaaida,
aug on andant andeeida,
särg on särgid sooritanud,
lattik laia vöö kudunud.”
Eit läks kodo itkedessa,
aladessa alla õvve.
Tekst: H II 7, 46/7 (5) < Vaivara khk – M. Treuberg (1889); viis: EÜS VI 906 (148) < Jõhvi khk, Järve v, Peeri k – A. Sildnik ja P. Penna < Mari Aadermann, 55 a. (1909).