Nekruti põgenemine. Sõjamees
Lüganuse
KASVI NOORIJA MEHIJA,
kasvi kui uusi ubaja,
terakaida erneeida,
pieneida pähkeleida.
Tuli väe võttemine,
uusariie (hussaaride) õtsimine,
kapraliie katsumine,
siersandi sirbimine.
Sõlmeti mehed sõdaje,
värviti mehed vägeje,
pandi pambu kandajaksa,
kieguri kihutajaksa,
laia püssi laskijaksa,
mõõga suure mõõtijasta.
Minu veike vennakene,
tuli sie tieda ulkumaie,
seda maada marssimaie,
nägi siita musta mulla,
ise keelilla kõneleb:
„Eks mina võinud siisgi surra,
kui mina kiigin kätkiessa,
nõtkin nõdrassa viussa,
mahatis ma matkan, eidekene,
maales matkan, taadikene,
maha viisi vennakeista.”
Küll on sõas tapajaida,
ei õle maha mattajaida,
küll on piigi pistajuida,
ei õle kirstu vestajuida,
küll on mõõga mõõlujuida,
ei õle aua kaevajuida,
küll on raua raiujuida,
ei õle kella peksajuida. –
Päiva seisan päälla mulla,
aasta aja päälla aua,
kuu kõrvalla keriku.
Liha süövad linna linnud,
vere jõid Viru varesed,
lihavad on linna linnud,
minu liha süüessani,
verevad Viru varessed,
minu verda juuessani.
Mul oli üksik ainuk venda –
ei tohtind kodu magada,
kodu kindaid kuivatada,
kodu ei sukkije soendada:
magas koppel-lepikussa,
seal sie sukassa soendi,
seal sie kindad kuivatie
sinilillede seassa,
kanavarvaste vahela,
kullerkupu keskeella.
Tuodi mõisa taimekene,
pandi pakku pardikene,
viedi linna linnukene.
Eite akkas itkemaie,
kummulista kurtemaie:
„Mul oli üksi ainik poega,
siegi sõlmeti sõdaje,
siegi varviti vägeje,
pandi pambu kandijaksa,
kieguri kihutajaksa,
laia püssi laskejaksa.”
Tekst: H II 3, 643/4 (255) < Lüganuse khk, Aa rand – H. Prants < Kure eit (1890); viis: KKI, RLH 61:16 (10) < Lüganuse khk, Püssi – Ruth Mirov, Ülo Tedre < Miili Kaukes (1961).