Mardilaul (Kadrilaul)
Võnnu
1.
2.
TERE ÕDAGUST, PEREIMÄKENE, kidrina, kadrina (märti, märti),
tere õdagust pereesäkene, kidrina, kadrina (märti, märti)!
Laskõ Kadri (Märti) sisse tulla, kidrina, kadrina (märti, märti),
Kadri (Märdi) küüdse külmetäse, kidrina, kadrina (märti, märti),
Kadri (Märdi) varba valutasõ, kidrina, kadrina (märti, märti),
sõrmõ-otsa sügelase, kidrina, kadrina (märti, märti).
Kadri (Märt) ei jolõ taivast tullu, kidrina, kadrina (märti, märti)
Kadri (Märt) om tullu maasta, kidrina, kadrina (märti, märti),
läbi soo sopõrdanu, kidrina, kadrina (märti, märti),
läbi vie vetserdänü, kidrina, kadrina (märti, märti)
Kivi kisk ärä kängä kondsa, kidrina, kadrina (märti, märti),
pajujuurõ viisu kabla, kidrina, kadrina (märti, märti).
Ava usta, Annõkõnõ, kidrina, kadrina (märti, märti),
tõsta linki, Liisokõnõ, kidrina, kadrina (märti, märti)!
Kui ei ava, lahu (lõhun) ussõ, kidrina, kadrina (märti, märti)!
Kui pole parren pirrokõsta, kidrina, kadrina (märti, märti),
võta laest laastukene, kidrina, kadrina (märti, märti),
lõõtsu lõkkõst üdsekene (1), kidrina, kadrina (märti, märti),
siis puhu tuli tuassõ, kidrina, kadrina (märti, märti)!
Kipsi-kapsi kelderisse, kidrina, kadrina (märti, märti),
säält tuo tsia kindsokõnõ, kidrina, kadrina (märti, märti),
põrssa pää poolõkõnõ, kidrina, kadrina (märti, märti)!
Avati uks. Märt astus sisse ja külis teri põrandale, ise laulis:
Viska sisse vilja õnne, kidrina, kadrina (märti, märti),
karga sisse, karja õnne, kidrina, kadrina (märti, märti)!
Algas tants. Nüüd otsisid maja elanikud tuttavaid santide hulgast, kes ennast iga võimaluse järele olid meesteks riietanud: kasuk pahurbidi selgas, kübar samuti, pikk habe linust ees, õlgedest vöö ümber. Ahjuluud jalgu vahel või ahjuroop – kes jõuab kõike enam teada.
Pereema tõi siis tsiapää või lamba suitsukintsu, peremees andis raha, ka anti neile leiba, rasva, ka erneid j.n.e.
Minnes lauldi:
Aituma pereimäle, kidrina, kadrina (märti, märti),
aituma pereesale, kidrina, kadrina (märti, märti),
hüvvi andi andõmasta, kidrina, kadrina (märti, märti),
paremaida pakumasta, kidrina, kadrina (märti, märti).
Tõusku teile tõmmu lehmä, kidrina, kadrina (märti, märti),
üli väega õige suurõ, kidrina, kadrina (märti, märti),
tsia siuhkõ (2) siginegu, kidrina, kadrina (märti, märti),
pikä puja põrssakõsõ, kidrina, kadrina (märti, märti),
aitumma, aitumma, kidrina, kadrina (märti, märti)!
1) süsi
(2) sihvakad sead
Sääl juures veeti jalgu paremalt pahema’ ja tagasi. Lauldi ja kõnõldi võõra häälega (muudeti, et tundmataks jääda).
Tänu oli pikem ja mitmekesine – kahjuks pole enam meeles.
Kust perest midagi ei antud, või ust ei avatud, sääl sajatas Märt, santide kuningas, õieti rängalt: sajatas ära vilja põllult, loomad, lamba ja siad n.n.e. Seda kartis igaüks, sellepärast oli ka siis Märdile keedetud lambakints mõnes peres juba valmis, kuigi ei lastud tuppa – aga ika annetadi neile.
Olliva lõppun tandso tandsitu, lõbu lüüdü ja pillõrkaar peetü, siis minti ütte paika süöma, kus siis, kui tarvis olle – keetmä nakati: ja nimelt ernesuppi suitsu lambalihaga.
Kadri oli Kadripäeval eestvedaja. Mäletan, kuis Kadri tantsijate keskel kuutslit (koonalt) käes hoides kedervarrõga lõnga eietas.
Viisid kirjutas üles K. Leicher (ERA III 6, 183 (1) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v (vstm) < Kristiina Zirna (88 a) < tulnud Räpina khk-st, 1931) ja ERA III 6, 190 (25) < Võnnu khk, Rasina v, Ülejõe k < Liis Mäll (70 a) < laulud õpitud emalt, kes pärit Põlvast, 1931), teksti kirjutas üles A. Kirsipuu (E 69566/9) < Võnnu, 1930).