MEIE JA TEIE POISID
O’O MULL VÄHIK VÄHIKENE,
armas halli särgikene!
Nüüd tood kodu kosti pulga,
vana ämma vastulise!
Emakene, ennekene,
las tulla homnen uusi päiva,
vana taevas valge ilma,
toome nii telle taresse,
peele pikka põrmandule,
aame siis kangas telile,
peenikene peele pääle,
linane ligi lageda. –
Las neid käia, las kaeda,
kas tema koab kangaeda,
lahub linna lõvvendida,
kas om suhun suure kirja,
keele pääl tall kilbi kirja,
amba een tall ani silma?
Langu uvve, langu noore,
küll ta koab kangaeda –
lahub linna lõvvendida,
küll om suhun suure kirja,
keele pääl tall kilbi kirja,
amba een tall ani silma.
Temal olli kolme kosilasi,
üts olli Peeter Pihkuesta,
tõine olli Hantsu Harjumaalta,
kolmas Kusta Kuuramaalta,
neljas Jüri Järvemaalta.
Nei tahiv kolmi kaalarätti:
Peeter taht pikka pilulista,
Ants taht laia laasilista,
Kusta kulla kilbilista.
Mull olli kolmi kosilasi,
Kes tõi äiale hobeseda,
Kes tõi ämmale hobeseda,
Rattas joosi tall rahada,
Rummu kulla ruubelida.
Langu uvve, langu noore,
varsi vastase omatse,
kas olli veli mis olli teile,
viis ta linu linnadele,
viis ta kaupa karjamaale,
hulk oli uure ehena,
lidu litse tall perana,
kõik na kakliv kauba pääle,
kõik na tingliv tibu pääle.
See om veli mis oli meile,
sarap om sirge Saksamaale,
veel om sirgemb meie velle,
puu om punan Poolamaale,
punatsep om meie velle,
vaher om valge Venemaal,
veel om valgemb meie velle.
Maja teie üles maie pääl,
liitis üles liiva pääle,
kuu ta pani korstneessa,
ao panni akkenessa,
pääva pand tare lävele.
Kuu tal kumab korstneen,
agu paistab akkanen,
päiv paist tare lävele.
Siip om velle mis om mulle,
kui ta käiab kirikun –
hobu tall alla kui see ahju,
sällan siidine sadula,
tek om pääle tedre kirja.
Mees see pääle kui see päeva,
ame sällan ao kirja,
kübar pähan päiva kirja,
kuub on sällan kuu kirja.
Kui ta astub alteren,
sääl om saabaste sabin,
sääl om kengade kabin,
käo kirja kindaen,
käo märgi mäntelen,
käo armi ammeen,
suure kirja sukkeen.
Os minul ääda ämmakene,
os minul ääda äiakene,
kas om poig mis olli teile,
kübarpään sinu külana,
kui ta käib kirikunna,
hobu tall alla arki jalga,
sällan sittane sadul,
pääl oli paskine palaga,
mees oli pääle kiiberekintsu.
Kui ta käiab teeda mööda,
viisu tall käiva veerta mööda,
kabla katte kraavi mööda,
kui ta käib kirikun,
või ta astub alteren,
sääl viiste vingumine,
paju viiste paukumine,
lõhmus viiste lõhkumine.
H II 30, 535/9 (1) < Rannu khk, Valguta v, Ranna k – August Tattar (1889)
HALB LAULIK
Peigmehe omaksed:
Tuudi kui turvas talule,
pandi kui pada parsile.
Pruudi omaksed:
Mis te õelad ägisete,
mis te rinutu rögisete,
häälen om teil äkke paku,
rinnana ratta redeli.
E 66136 (2) < Elva al < Rannu khk, Valguta v – E. Voormann (Tartu Tehnikagümn. õpil.) < Mari Krag, 68 a. (1930).
KOSJA LAUL
KIKAS KIREB PEIBELEH(E)NNA:
Lemmeruus, lemmeruus.
Kana kõõrut kammerenna:
Suurimiis, suurimiis.
Põrs põhunna vingatab:
Praat saab, praat saab.
Susi unnas soovikunna:
Noorik tuvvas, noorik tuvvas.
Peni haugub haganigun:
Kosja tuleva, kosja tuleva!
Täkk tantsib tallienna:
Sõitta saab, sõitta saab!
E,StK 4, 3 (3) < Rannu, Rannu kiriku j. – E. Ahas < Juhan Sepp, 82. a. (1921).
KIKAS KIREB KIVI OTSAN: LINNASSIT, LINNASSIT,
kana kõõrut kammerinna: suuremit, suuremit, suuremit,
peni augub aganigun: kosja tuleva, kosja tuleva,
susi hulgus haavikulla: noorik tuuas, noorik tuuas,
täkk tantsib tallienna: sõitta saab, sõitta saab!
H III 10, 107 (13) < Rannu khk – H. Raag (1889)
SAAJADEST EHK PULMADEST.
Meie isa isad ja ema ema pidasid saajad mitte pulmad, aga nüüd on see sõna “saaja” maha jäetud ja tema asemel “pulmad”.
Kosja minnes oli peigmehel üks lõvvamees ühes; kes “õhvakest” nõudis, et ta siin olevad, sest ta ise näinud. Kui vastu võeti, siis anti lõvvamehele vöökene, ja võeti viinad vasta. Kui pulmad kätte jõudsid, siis sõitsid peigmees, peiupois ja raudkäsi ratsal, hobuste säljas kiriku juure. Teised läksid talvel regedega ja suvel nahk- ehk vaskrattastega kiriku juure, nii nimetedi neid puurattid. Pulmadest ei tohtinud ükski noorem osa võtta, veel päälegi tüttarlapsed, kes veel alles neitsi seisun oli; aga nüüd on pulma pidamine noorema rahva asi.
Enne kiriku juure minekut kängiti pruudil jalad suvva sukkega kinni, ta pidi püsti seisma ühe jala pääl, ja kaplule ei tohtinud sõlme sisse köita, vaid otsad keerutadi kaplu ala.
Kui õppetaja kirikus käed kokko pandis, ei tohtinud enne lahti laske kui hobuste juures. Praegugi on veel see muud veel näha osalt. Pruud istus nüüd peiu hobuste pääle, kuna peigmees ise oma ratsa hobuse sälga istus.
Kui pulma maia jõudsid, andis peigmees oma hobuse ära, ja ruttas ise pruuti vastu võtma. Võttis käest kinni ja viis tema sisse. Käest kinni hoitmine tähendas: et keegi nende kahe vahelt läbi ei saanud minna, selle eest hoiti ka kõvaste et keegi pruudi jala pääle ei saanud astuda. Läbi minek ja jala pääle astumine tähendas riiun elu paari rahva juures. Selle eest hoiti kõvaste.
Pruudil oli ka omalt poolt üks tallitaja naene ühes, kes, kui peigmees ära kuhugile ära läks, et siis pruudi järele vaatas et keaki (pruudi) jala pääle astuda ei saanud. Nii pea kui kiriku juurest kodu sai, tõmmati pruudil sõba (üks must riie) üle pää, sel olid pruunist lõngast ääred eegeltatud, ja ulatas kuni alla rindu, mõnel oli ka “linik” (valge riie) all sõba. Tanu päha panek sündusi väga lihtsalt, söögi lauua juures. Ämm (peigm. ema) läks pruudile ette, käänis selja söögi lauua poole, et ükski pruudi nägu näha ei saanud; tõstis sõba ääre üles, susas tanu paha ja olligi tanutud. Laulti ka paar laulukest.
Söögi aegu oli peigmehel suur kübar pääs, ja sõrmkindad käes.
Pääle tanutamist. Vana äia-taat oli tares ja lõi orgiga vastu parsi ja ütles: “Kas sa võttad mo iluste vastu kui ma kõrtsist tulen.” Tallitaja naene vastas pruudi eest, üttelten: “Küllalt, küllalt:” Äia taat jälle kopputas: “Kus sa mu suvvad paned?” Talitaja naene: “Suvvad ahju otsa pääl,” siis visati äia taadile suvvad. Jälle kopput: “Kus sa mu sukkad paned.” Talitaja n. “Tare ette vaja otsa.” Siis visati jälle sukkad. Naljatuses vahetedi suvva ja sukke asemed ära.
Söögi aegne nalja sõna oli:
Sööge langud, jooge langud,
ärge laske lavva alla,
ärge pistke põlle alla.
Mõned olid ka kes põlle ala pistsid.
Kui kontvõõrastele mitte süvva ei antud, siis nad naljatuses laulsid ära minnes:
Saagu sul savitse latse,
tulgu sul tuhatse latse,
ahju otsa arvulised.
Rannu kihelkond oli kaasitamiste poolest pulma aegul kaunis rahulik, väga vähe mis olnud, need on ka kautsile läinud, võib olla edes päidi.
Kirstu viimisega pruudi poolt peiu poole, pidi sell kes kirstu või laeva müüas tahtis heita hea kõne olema et teda mitte sõnadega kinni ei saanud panna. Vankre või ree ette panti ikka kolm hobust kus kirst pääl oli. Lipp ehteks. Nende hobestele panti ka kõige rohkem kelli ja korinid pääle. Kui peigmehe maja ette jõudis, hakkas suur kauplemine. Muidugi teada pidi sell ka hääd mokkad olema kes laeva tahab ära osta.
Ostja küsib: kuhu nad tahtvad soita? ja kas ta müis? ja mis tal sees? Müija vastab et, ta tahta senna senna purjutada, et tal ka kallis kaup sees olevad mida ta tahta müija kõige täiega kui õige raha mees manu tulnud n.n.e. Sääl ei ole siis enam kauplemise juures koppikite ja rublade tegemist, vaid tuhat ja miljonid, nii tähendab siis üks koppik kas tuhat ehk rohkem veel. Kui kaup koos ja käsi kokko pantud, raha välja maksetud ei ole enam müiadel midagi asja vaid ostja peab tema oma väega maha võtma ja ära koristama. Sääl näidatas ka passi, et ta õige laev on ja et tal luba on reisi ja müia. Vahel andas ka liiku pikka kaela pudeli seest, mõnedel on ka pudel passi eest kellel hää suur ja ilus sihilt pääl on.
Enne pulma lahkumist hakkati pruudile hoonet näitama. Kui sea lauda (manu) juure sai, siis tõstis ämm pruudil alt pallapoole äärt üles, ja ütles: “Kusch, kusch, siginegu sead suures, siginegu sead lauta,” siis pidi pruut vöökese ämmale maha laskma. Lamba lauda juures tõst ämm sõba äärt üles ja tulet üttelden pruudile meele et lamba laut on, sest pruut ei võinud ise näha, et sõba üle pää oli: “Laias saagu lamba kari.” sääl andis pruut paar kindaid, siis pidid ka lambad paarid pojad voonakesed tooma. Elaja lauda juures andis pruut sukkad ämale.
Mõni äm oli ka nii häbemata et ta ka sauna aeda ja kõik kohad läbi vedas. Sell viisil korjas tema omale varandust, kel tutrukul ei olnud kirst poolekile paljalt sukke, suuge kinnaste, vöökeste ja mõne muu peenikese “metalliga” see ärgu mõttelgu mehele mineki pääle, sest ta teadis et äm ja äi on ahned tahtma.
Pääle pulme pidi ka minij ämale nõnda hää olema, nõnda nagu kass palava pudru juures nõnda minij äma juures.
H III 10, 77/85 < Rannu khk – Jaan Alt (1888)
KOSJASÕIT
PARAS PARAS ÄMMAKENE,
paras paras äiakene,
ära võtin ära võidin,
ära võtin või tegia,
noore koore koputaja.
Ema jäi maha ikemaie,
muru pääle muretsema,
tare jäi tühjas tüterista,
säng jäi paljas palajista.
Viige pähle mes te viide,
saage pääle mes te saade,
meil jääb kaitsi kasvamaie,
kolm jääb kodu hoidimaie,
viis jääb villu laskemaie,
kuus jääb kangasta kuduma,
säidse sängi sopputama,
kattessa karja saatemaie,
ütessa üva hoidemaie
Olga terve mo omane,
minu kulla kutsumasta,
minu hella eikamasta,
kui ma tule teile käima.
Kui te üvaste elate,
saani pane saia pätsi,
saani verde viina kruusi,
kui ma tule teile käima.
Kui te kurjaste elate,
saani pane pikka piitsa,
saani veerde vitsa kimbu.
Saaja vana kuldas hammas,
vai oled õbedas hammas,
saada saani sõudamaie,
ree tallad tantsimaie,
ma tullin oma otsimaie,
norgakesta nõudemaie.
See om ammu siista lännu,
ilus nähtud viimast korda,
arjus andeid jagava.
Las ma kae las ma katsu,
kas om orsi tarena,
vai om parre paigaella,
koes viskan velle vildi,
sõsara sõba laota.
Küll om orsi tarena,
küll om parre paigaella,
lähme ära siita maalta,
siita maalta sinna maale,
siin om hallik ahju eena,
siin om lätte läve alla.
Las ma kae las ma katsu,
kas om mini meeleline,
poja naine naljaline,
kas om tugev tooverile,
virgas vee pangile.
Kül om mini meeleline,
Poja naine naljaline,
Küll om tugev tooverile,
Virgas veepangile.
Mes ma anna ammus suile,
pillu pikkile nõnale,
ei ole vittul veerikuida,
ega putsil puidikuida,
magasid marana kuula,
kõttu põdesid kolla kuul,
es viisi marssi maranile,
ega kõndi kõllukile.
H III 10, 121/4 (25) < Rannu khk – H. Raag (1889)
KAS ON MINI MEELELINE,
poja naene naljaline,
kas om kuri kuue alla,
tõlu tõese käessa?
E,StK 4, 49 (1) < Rannu – E. Ahas < Liisa Sõõru, 48 a. (1921).
ÄRA PISTA PÕLLE ALLA, kaski,
ära kata kaindla alla, kaski,
süü siis kui söögi aeg, kaski,
joo siis kui joogi aeg, kaski.
E,StK 4, 19 (18) < Rannu, vaestemaja – E. Ahas < Ants Raavisson (1921).
Kaasitus
Kasin oli kanik minule, kaski,
lõuna leib oli tillukene, kaski,
mes ma säält murra murile, kaski,
anna hallile penile, kaski,
peni kit oma pesaje, kaski,
siga suurta songermusta, kaski.
E,StK 4, 20 (19) < Rannu, vaestemaja – E. Ahas < Ants Raavisson (1921).
KAASITUS.
VASTA VASTA VANAEMA,
tule vasta vaatama,
kas tuudi nurmenukukene,
vai tuudi turvas talule.
Kui annad kirstust kirivida,
veimevakast verevida.
Annan laudast lambaida,
annan põhust põrsasida.
jäta kodu kolme muudu,
üits om suuri suikumine,
tõine laiska lamemine,
kolmas vastu kostemine.
E,StK 4, 21 (20) < Rannu, vaestemaja – E. Ahas < Leena Lukats, 95. a. (1921).
KAASITUS
OLE TERVE TENÄMÄDA, kaski, kaanikse,
süütemädä, juutemädä, kaski, kaanikse,
õllekapa kandemada, kaski, kaanikse,
hapu taari andemädä, kaske, kaanikse.
Viige sii kasti kesale, kaske, kaanikse,
pange siis kasti põlema, kaski, kaanikse,
mul on küdu kühmakas, kaski, kaanikse,
nadu armas abjakas, kaski, kaanikse.
E,StK 4, 22 (21) < Rannu khk, Valguta – E. Ahas < Mari Pihlak (1921).
KAASITUS
ANNEKENE KALLIKENE, kaski, kaski,
tundsid minna, tynne ellä, kaski, kaski,
ole hoolik hommikulla, kaski, kaski,
varajane valgeele, kaski, kaski,
ära kulle kuke laulu, kaski, kaski,
tõise talu tõlvahääle, kaski, kaski,
kolmandama kurikuda, kaski, kaski.
E,StK 4, 23 (22) < Rannu, vaestemaja – E. Ahas < Leena Lukats, 95. a. (1921).
KAASITAMINE
JUMAL MASSA VIIUKENE, kaske, kaanike,
sinu illus ehtimine, kaske, kaanike,
valge põlle vaalimine, kaske, kaanike,
sõle rinda sõõrimine, kaske, kaanike,
kirju räti keitemine, kaske, kaanike.
Võtab Juhan, vai ei võta, kaske, kaanike,
Juhanile helgib ilma, kaske, kaanike,
jääd kui jänes murule, kaske, kaanike,
vanaratas vainuule, kaske, kaanike,
kõdar kõrdsi seina pääle, kaske, kaanike,
E,StK 4, 18 (16) < Rannu, vaestemaja – E. Ahas < Ants Raavisson (1921).