Hobune kadunud
Puhja
OL’LI MA ESÄ KODUNA,
ol’li ma emä koduna,
üüse ol’lu, päivä kal’lu –
üüse ol’lu eitsinagi,
päiva kal’lu karjanagi.
Üüse oisi esä obese,
päivä kaidsi memme karja.
Eitsi lätsi ehtemaie,
kõhna karja oidemaie.
Pannin pää põõsa pääle,
jala kannule toesi.
Tul’li varas varikusta,
kuri meesi kuusikusta.
varast mu üvä obese,
üvä tammitse taosse –
loidapuust ol’li loogakene,
sarapuust ol’li saanikene.
Katte mu velle verrev ratsu!
Saadi ullu otsimaie,
nõrgakese nõudemaie –
es saa ullust otsijata,
ega nõrgast nõudijata:
ull tuli kodu uikeenna
läbi paju paukeenna.
Lätsi esi otsimaie.
Ot’se oru ot’se mäe,
kaije kalda ma kavala.
Ratsu mul vasta irnatie:
„Kulle, kos mu aina andja,
aina andja, kaara kandja!”
Viis: M. Pehka (58 a) (EÜS V 550 (5) < Puhja khk – M. Pehka, 1908), tekst: Mari Hermann (90 a) (EÜS VI, 816/7 (82) < Puhja khk, Ulila v, Ridaküla – E. Eisenschmidt, 1909); täiendatud (EÜS VI 839 (100) < Puhja khk, Kavilda v – E. Eisenschmidt < Kadri Sütt (75 a), 1909) ja (EÜS V 506 (5) < Puhja khk – M. Pehka < Mari Pehka (58 a), 1908).