Tunnen tuima
Sangaste
VELLEKENE, ELLÄKENE,
kui lääd naista võttemaia,
kapu armast kaubelema,
võta sa minno sällä taade,
ligi linasta ameta,
ligi olga ohukesta,
ligi pihta peenükeist –
mina tunne tuima näio,
mina arva alva näio,
vistist tunne ma vihatse:
tuimal om pää todjaknu,
laisal pää jo laonu,
kur´jal musta sil´mä-kolmu’,
vihatsel sil´mä verevä,
kõrgil suure’ kõrva-juure’,
alval omma arva amba’.
Veli võt´ iks verevä naise,
musta-kolmu kurja naise.
Tuo käsk´ tulen maada,
kire all keerutada.
Vellekene, elläkene,
tie’ tina-linakene,
vala vas´ki pallapoole’,
sis või tulen maada,
kire (kirg – säde) all keerutada.
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 209 (87) < Sangaste khk, 1909), tekst: Liis Kurg (60 a) (H II 5, 476 (139) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).