Oma ja mehe kodus
Sangaste
Endine elu. Neiu kasupõlvest
OH MINU ÕNNIST ELUKESTA,
kaunist kasupõlvekesta,
mis ma olli esä kottun.
veeri velle põrmandulle!
Oll(i) kui osi murule,
käve kui kälu (käbi?) kulale (külale?),
usse lätsi õikeen,
tulli tarre tantsien.
Oma emä kaeli,
kaeli ja naareli:
„Joba uppin usse lännu,
tammetüvi tarre tullu!”
Kost ma lätsi üle muru,
muru jäi perrä muhelema,
kost ma astse üle aia,
aid jäi perrä allendama.
Sai neiust saanunule,
võõrile veiderile –
lätsi usse unnaten,
tarre sõant talduten.
Kai perrä peiu emä:
„Joba uhmer usse läven,
tarupakku tarre tullu!
Ooda, uhmer, minnu, uhmer,
kül sa uhmer uuldunet,
tarupakku tasanet,
kuiva kooriku nõala,
taari kanni kaldaelle.”
Kost ma lätsi üle muru,
muru jäi perrä muretama,
kost ma astse üle aia,
aid jäi ennast alandama,
kost ma lätsi üle kõrre,
kõrs jäi perrä ku kõrvenu.
Viis: Kristine Uibu (67 a) (EÜS V 151 (68) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Ivani t – A. Kiiss, 1908), tekst: Ann Kiivit (62 a) (EÜS VI 398/9 (93) < Sangaste khk, Restu v – A. Mõttus ja J. Sossi, 1911).