Vanale mehele
Rõngu
Üits oli tütar
ÜITS OLI TÜTAR ISALE, oh-oh-oi,
üits oli tütar emale, oh-oh-oi,
üits oli üle viie velle, oh-oh-oi,
kuppukene kuuel vellel, oh-oh-oi,
sõrmus seitsme sõsarale, oh-oh-oi.
Ja siis tulli vana väise, oh-oh-oi,
vana kulu kosimaie, oh-oh-oi,
vana viisu vaatamaie, oh-oh-oi,
vana hall tuli augutama, oh-oh-oi,
mäda puu tuli mängitama, oh-oh-oi,
vana risu ringutama, oh-oh-oi,
vana jättis jändama, oh-oh-oi,
neiukesta kiusamaie, oh-oh-oi.
Läksid teeda taevasse, oh-oh-oi,
Jumalale kaebama, oh-oh-oi,
Maarja manta küsima, oh-oh-oi:
„Oh sa Maarja, mede ema, oh-oh-oi,
oh sa Looja, mede isa, oh-oh-oi!
Üits oli tütar isale, oh-oh-oi,
üits oli tütar emale, oh-oh-oi,
üits oli üle viie velle, oh-oh-oi,
kuppukene kuuel vellel, oh-oh-oi,
sõrmus seitsme sõsarale, oh-oh-oi.
Ja siis tulli vana väise, oh-oh-oi,
vana kulu kosimaie, oh-oh-oi,
vana viisu vaatamaie, oh-oh-oi,
vana hall tuli augutama, oh-oh-oi,
mäda puu tuli mängitama, oh-oh-oi,
vana risu ringutama, oh-oh-oi,
vana jättis jändama, oh-oh-oi,
neiukesta kiusamaie, oh-oh-oi!”
Maarja mõistis, Maarja kostis, oh-oh-oi:
„Tütarlaits sa linnukene, oh-oh-oi,
mesimagus marjakene, oh-oh-oi,
mine sa õkva koduse, oh-oh-oi,
isa ette helmeline, oh-oh-oi,
tare ette taalerine, oh-oh-oi –
sääl sa laula ja õlleta, oh-oh-oi:
oh sa lina ilusake, oh-oh-oi,
liniku lõngas peenike, oh-oh-oi,
enne kurdan kopitama, oh-oh-oi,
enne mullas mäända, oh-oh-oi,
enne liivas liguneda, oh-oh-oi,
enne kui vana külje all, oh-oh-oi,
vanna halli selja all, oh-oh-oi,
vana risu rinna all, oh-oh-oi,
vana kulu kõhu all, oh-oh-oi!”
Lätsi õkva koduse, oh-oh-oi,
isa ette helmeline, oh-oh-oi,
tare ette taalerine, oh-oh-oi,
sääl ma lauli ja õlleti, oh-oh-oi –
lein ma põksu põrmandule, oh-oh-oi,
lein ma jalga vastu maada, oh-oh-oi,
kenga kondsa mis kõrati, oh-oh-oi.
Laulnud K. Orlov (EÜS VII, 80/3 (6) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg, 1909).