Venna sõjalugu
Puhja
TOODI NO SÕA SÕNUME.
Kes meil sõtta minnenessa?
Veli alles tillukene,
sõsar sõrme suurukene –
ikkes peat sina minema.
Veli läts aita ehtemaije,
sõsar perrä ikkemaije.
„Aja sälgä surma_ame,
pane jalga surmapüksi,
surmapüksi, surmasuka,
aja kätte surmakinda,
pane vööle surmavööke!
Eeli, ella vellekene,
ärä (h)oija ette sõa,
ei ka tahtku taade sõa! –
Keeruta keset sõdaje,
ligi lipu kandijat! –
Eesta sõa eidetije,
takkast soa tapetije.”
„Sõsar, hella linnukene,
Ma pane risti piiri pääle –
kui see rist rostetap,
sõs mo sõtta tapetas,
kui see rist allendap,
sõs ma sõast jälle tule.”
Sõsar läts vällä kaema:
kas see risti rostetap
või see risti allendap. –
Jo se rsti allendas!
Veli tull sõast tagasi,
ai ta (hobo) tare lävele:
„Tule memme, tunne poiga!”
Tulli memme, es tunne poiga.
Ai ta kambre lävele:
„Tule taate, tunne poiga!”
Tulli taate, es tunne poiga.
Ai ta aida lävele:
„Tule, velle, tunne velle!”
Tulli velle, es tunne velle.
Ai ta koa lävele.
„Tule, sõtsi, tunne velle!”
Tulli sõtsi, tuusi velle.
Kost ep tunnep sõtsikene –
kirivista kindaista,
aetasta ammeista.
„Mõse no mõõka veresta,
mõse no saapa savista,
Puudik Poolamaa porista!”
Viis: Mari Pehka (58 a) (EÜS V 551 (10) < Puhja khk – M. Pehka, 1908), teksti kirjutas üles D. Sell (H I 2, 516 (12) < Puhja khk, Suure-Ulila v, 1888).