Venna sõjalugu
Sangaste
OL´L´ MULL ÜTSI VÄIKO VELI,
väiko veli ahkasärki –
naksi sõtta minemäie.
Isa valmist´ vankerida –
esi valmist, esi iki,
veli suge obesida –
esi suge, esi iki,
ime ummel´ ammeida –
esi ummel´, esi iki,
sõsar koie kindeida –
esi koie, esi iki.
„Vellekene noorekene,
võta valge vajasta,
võta uvve orre päält,
sametitse saina päält!
Vellekene noorekene,
är’ sa sõitku iene sõta,
är’ ka sõitku perän sõta –
sõida sõa keskeena,
vala vainu vai’eel,
ligi lipu kandijat,
lipu orre oitijat!
Ien on värrä laskemine,
perän peni kaitsemine.
Vellekene noorekene,
kunas sa sõast kodo tulet,
kunas lastas lahengist?”
„Sõsarani linnukene,
ei ma enne kodo tule,
kui ne oja’ ollut jooskva,
mõtsa veeri verda laskva.”
Sõsar läts´ mõtsa karja saatma,
ommongulta ull´umaia,
löüd´ ta oja ollut jooskvat,
mõtsa veere verda laskvat –
tuli veli sõast kodo.
„Vellekene noorekene,
aja mulle Arjo juttu,
kõnele mulle sõa kõnet –
kas om sõan naista armas,
naista armas, kaasa kallis?”
„Sõsarani linnukeni,
mõse mõõk sa veresta,
uo (hobuse?) (h)anna rosteist,
varsa kabja kasteist,
mõse saapa savista –
sĩs ma kõnele sõa kõnet,
sĩs ma aja Arjo juttu.
Sõsarani linnukõni,
Ole(-ei) sõan naista armas,
naista armas, kaasa kallis –
sõan om armas all´as mõõk,
kallis kan´geba obene!”
Viis: J. Tamm (EÜS I 800 (82) < Sangaste khk, Laatre v – J. Aavik, 1904), tekst: Kadri Veemees (u 70 a) (H II 5, 566/7 (246) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).