Venna sõjalugu
Sangaste
KES TÕI SÕA SÕNUMIID?
Arak tõi sõa sõnumiid.
Kes see kande vainukeeli?
Vares kande vaenukeeli.
Kes peä sõtta minemä?
Veli peä sõtta minemä.
Ei saa velle sõtta minnä –
vellel naine naitamata,
tinarinnan tingimata,
kuldakaalan kaalumata.
Saasi (saigi) naine naidetus,
tina-rinnan tingitüs –
sĩs saa velle sõtta minnä.
Veli ehte (ehtis, sättis) minemaia,
esä ael jo obestä,
veli valmist´ vehmerida,
sĩsar´ kudas kindeida,
ime ai jo ameta.
(Mina ehe ikemaia)
Sõsar nakas ikemaie:
„Velekene elläkene,
kunas ma sinno kodu ooda,
kodu ooda, sanna kütä?”
„Oh mu sõlgine sõsari,
ärä enne kodo ooda,
kodo ooda, sanna kütä,
kui nee’ oja’ ollut jooskva,
(mõtsa veere’ veret laskva?),
mäe mõõluta mõduda,
vitsa-raa’ virdeella,
aina ladva’ aanikille –
sĩs sina minno kodo ooda,
kodo ooda sanna kütä!”
Oja joosi jo oluta,
mäe mõõluti mõduda,
vitsa-raa’ virdeella,
aina ladva’ aanikille –
tulli kodo vellekene.
Kost mina tunse oma velle? –
kirivista kindeista,
aetusist ammeista.
„Velekene elläkene,
aja mulle sõa juttu,
kõnele vaenu kõneta –
kas om sõan naine armas,
naine armas, kaasa kallis?”
„Sõsar siidi-linnukene,
mõse mu obo muasta,
mõse mu saapa savista.
Küll mina esi püssi pühi,
püssi pühi, mõõga mõse –
mõõga sisen om mõnda verda,
saksa verda, sandi verda,
Iiu-maa isändä verda,
Kuura-maa kuninga verda.
Sõsar siidi-linnukene,
sõan ei ole naine armas,
naine armas, kaasa kallis.
sõan olli armas hallast mõõka,
kallis kangepää hobene.”
Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 156 (1160) < Sangaste khk, 1877) (SKS Lähteenkorva nr 239), tekst: Eeva Summer (60 a) (H II 5, 530/2 (191) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).