ÕITSILKÄIMINE oli kohapääl veel kombeks 60-70 aastat tagasi. Õitsil käidi kõige rohkem kevadel, põllutegemise ajal. Kui hobustel oli kange töö, siis käidi õitsis, näit. sõnnikuveo ajal. Samuti käidi õitsis pühade ajal ning laupäeviti ja pühapäeviti.
Õitsil käisid kõik: tüdrukud, poisid ja vanemad mehed. Mehed ja poisid käisid sellepärast tüdrukutega kaasas, et oli palju hunte. Hobused pandi kammitsasse, aga nad olid päeva tööst väsinud ja sellepärast ei tikkunudki kuhugi minema. Pääkomme õitsil käies oli tuletegemine, st. õitsituli.
Õitsilaulud
____________________________
__Õ i t s i l e!__
1. 1. KOES MEIE ÕITSE LÄÄME? (Puh)
Kuhu teeme õitsitule?
Puhja
KOES MEIE ÕITSE LÄÄME?
Õitse lääme Elmi mäele,
tule teeme tii-raa (teeraja) pääle,
ase aia käänakute.
Kesse tuli me tulele?
Tulli kaitsa kauba miista,
mõlembil olli mõõka vöölla,
katel kannusse jalalla.
Viis: Mari Pehka (58 a) (EÜS V 550a (5) < Puhja khk – M. Pehka, ? a),tekst: Kadri Raud (85 a) (ERA II 271, 197 < Puhja khk, Kavilda v, Vihavu k, Raua-Partsi t – V. Puidak, 1939).
2. ÕITSI, ÕITSI, ELLAD VELLAD! (Rõn)
Õitsilaul
Rõngu
ÕITSI, ÕITSI, ELLAD VELLAD, uu, i-lu-lee,
ma lään õitsi oidemaie, uu, i-lu-lee,
taadi ruuna vaatamaie, uu, i-lu-lee!
Õitsi, õitsi, neiud noored, uu, i-lu-lee,
ma lään õitsi oidemaie, uu, i-lu-lee,
venna alli vaatamaie, uu, i-lu-lee!
Õitsi, õitsi, peiud pikkad, uu, i-lu-lee,
ma lään õitsi oidemaie, uu, i-lu-lee,
peiu täkka vaatamaie, uu, i-lu-lee!
Õitsi, õitsi, õimud tutvad, uu, i-lu-lee,
ma lään õitsi oidemaie, uu, i-lu-lee!
Laul jo kõlab õitsiplatsil, uu, i-lu-lee,
juba õitsituli paistab, uu, i-lu-lee!
Laulnud P. Kurg (EÜS III 32 (1) ja EÜS III 44 (1) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P.Kurg hr. Bruusi abiga, Tartus, 1906).
3. EITSI, EITSI, HELLA VELLE! (San)
Õitsilaul
Sangaste
Õitsele!
EITSI, EITSI, HELLA VELLE;
sull om särki, mull om särki,
kask meil ütte-katekest!
Laan om laia laulu lasta,
võsu viisi veeritedä,
allik om all hobeste juuta,
mägi om näüdäste maata,
kallas ratsu kargutede.
Hukka läts unemagaja,
raisku läits rahalugeja,
tühja jäi tüdriku magaja,
suu tühi, süä vesine.
Eidsilise’, ilmanällädse’,
seivä hoo hommugult,
varsa enne valget,
enne päivä pätsi leibä,
enne aku ahu tävve,
enne kikast kiku leibä.
Viis: Helene Novek (s Villemson, 1879) (ERA II 271, 330 (8) < Sangaste khk, Kuigatsi v < Urvaste – I. Novek, 1940), teksti kirjutas üles J. Tamm (H II 59, 803 (64) < Sangaste khk, Tõlliste v < K., 1898), täiendatud (ERA II 2, 189 (2) < Sangaste, khk ja v – H. Tampere < Natalie Saks (63 a), 1928).
4. OTSKE VÄLLÄ NOO' ORU' (San)
Võine mets
Sangaste
OTSKE VÄLLÄ NOO’ ORU’,
mäletäge noo’ mäe’,
kos mie’ enne öüdsin olli,
kon mie’ toona tulda teije,
kon mie’ mullu murru seije.
Võti mina võidu leibä,
sal´vi saija koorikut.
Maha jäivä võiju väidse’,
võiju-väidse’, leevä-väidse’,
võiju-väidse’ velle kätte,
leevä-väidse’ lelle kätte.
Vellekene elläkene,
lätsi karja katekeske,
lätsi öütsi, ellä veli.
sull ol´l´ sär´k´i, mull ol´l´ sär´k´i,
kask ütte katekeske,
pallaj paarini maata.
Teimi leeri lepikode,
aseme mie’ ani-paiju.
sündü ütte süömä,
mahtu ütte magauste.
Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 156 (1160) < Sangaste khk, 1877)(SKS Lähteenkorva nr 239), tekst: Kadri Susi (u 60 a) (H II 5, 454 (121) < Sangaste khk – J. Hurt, 1877).
5. KOS MI LÄÄ ÜÖMAJALE? (San)
Võine mets
Sangaste
Näidude eitsi laul
KOS MI LÄÄ ÜÖMAJALE,
kos mi lövva leeri aset,
kos mi eida magame?
Kos mi eilä eidsin olli,
kos mi toona tulda teimi –
sinna suure söödi pääle,
lakke laja platsi pääle.
Mis meil sinna maha jäie
mis meil kallist ärä katte?
Maha jäi’ käänep’-pää väidseke,
katte kalaluist karbike,
põdra luist jäi põõnake.
Lähme nüüd lehti, näiu noore!
murra osse, laasi lehti,
ärge laaske ladvujane,
ega tiiru tippusida,
jätke ladva käo laulda,
tippu tedre ukkerdede:
kägu ei kuugu kivile,
lind ei laula lakkel maale.
Kägu lät puile puhtaile,
varik-maile valgeile;
käol jäi kiri kivi pääle,
armi aia teibaede.
Sealt saava näiu kindakirja,
aeluse ja amme kirja.
1 asend tetten
Viis: Jaan Libert (71 a) (EÜS VI 212 (96) < Sangaste khk, Keeni v – A. Kiiss, 1909; teksti kirjutas üles V. Korb (H IV 3, 904/6 (22) < Sangaste khk, Uniküla k – Fr.Kuhlbars (saatja), 1890).
