Kambja/Rõngu

1. EÜS VII 2708 (1a)

1. EÜS VII 2708 (1b)

KUS NI MEHE SENI OLLI, kasike, kanike,
kui ni naise napra teiva, kasike, kanike?
Mehe metsasta tuleva, kasike, kanike,
poisi puida raidumast, kasike, kanike.
Kos se mehi seeni olli, kasike, kanike?
Jõije õlle, põruti põhja, kasike, kanike,
visassi vitsa virussida, kasike, kanike!

EÜS VII 2635 (11) < Kanepi khk < Kambja khk – J. Sossi P. Tatz < Ann Aamon, 60 a. (1910)

VELLEKENE, NOOREKENE,
noorekene, nõrgakene,
kae ikka meelestani,
oma meele poolestani! –
Ütlid kodu kaunis olev,
elamine ilus olev,
ole ei see kodu kaunis –
elamine ole ilus.
On ikka see maja madala,
omma nee katuse kasinad.
Vellekene, noorekene
noorekene, nõrgakene.

E 71517/8 (14) < Kambja khk – A. Kuusik < Amalie Malts (1931).

OI MINIJAKENE MEELELINE,
kui viha üles veerines
ja paha üles paisunes,
siis pure puid ja haara algu,
ja salva usse sagarid,
pessä pinki pika sõrme,
rao rauda rusikid.

EÜS VII, 2657 (27) < Kambja khk ja v, Hurda t – J. Sossi < Mari Karneol, 60 a. (1910).

Sööge langu jooge langu,
ärge langu põue pistke –
ma ole oolik otsimaije,
kaval läbi katsumaije!
Ma vii langu tantsimaie,
tükid maha tüüsatavad,
madsakud maha sadavad.
Langukesed linnukesed,
ma tule omma otsimaije,
nõrgakesta nõudemaije.
tooge neidu meie näha,
kas sünnip meie sülesse,
kas mahup meie majasse,
kas om velle vääriline,
kaasrikite karvaline,
saja naiste sarnane.
Tooge neidu meie nätta,
tooge neidu tantsimaie,
kas om kerge keerutama,
ladus jalga laskemaie.
Tänu olgu Suurel Loojal,
vat kui tantsib tammekene,
kül sünnip meie sülesse,
kül mahup meie majasse,
kül om velle vääriline,
kaasikute karvaline,
saja naiste sarnane.
Ei ole titte tiiva alla,
äbariku änna alla.
Langu naised linnukesed,
ma tuli oma otsimaile,
nõrgakesta nõudemaije,
mis ma eila ehitasin,
tuna eila tuttutasin,
kõige päiva päideldasin.
Neijukene noorekene,
mis sa varjuta vaatad,
mis sa kaed kammerista,
seisad teiste seljataga,
kaed kamre akneesta?
Tere sõsar anna sõrme,
tere käli anna kätta,
meie kaasikud kavalad,
katsu ei kanamuneda,
söö ei sea lihada,
ei na võtta võida leiba,
vedel vedel vennikene.
Langukesed linnukesed,
kus te kaua viibisite,
kas oled eksind heina teele,
või oled puutund puie teele?
Neitsikene noorekene,
kisu välja küdu kirstu,
anna välja anni vakka.
Kas oled suikund söögi ajal,
kas oled hingant heina ajal,
kas on pikad, kas on laiad,
kas on kukeni koetud,
kana laudini loetud?
Tänu olgu Loojale,
küll on pikad, küll on laijad,
kana laudini laotud,
ei ole suikund söögi ajal,
hingitsenud heina ajal,

EÜS VII 2663/5 (38) < Kambja khk – P. Tatz ja J. Sossi < Mari Paabu, 60 a. (1910).

1. EÜS VII 65 (7) < Rõngu khk, Pühaste v – P. Kurg

2. EÜS XI 198 (9) Rõngu khk, Pühaste v – P. Kurg

3. EÜS VII 65 (13) < Rõngu khk, Pühaste v – P.Kurg

Pruudi pulmarahva vastulaul peigmehele.

Kost sa orav tee siia osasid tulla,
siia kõrge-ella katussella,
siia uhke-ella hoonessa?
Kost sa siilu silma võtid,
kost sa nirgi nina võtid?

Peigmehe pulmarahva laul „pruudile”.

Viige see vihane neiu,
tõmmake tõra kurika,
viige suurta sooda möööda,
viige lake laanta mööda,
kost ei kuule kuke häälta,
tõise tare tõlva häälta,
kodu toodi kosti pulga,
tare ette tahku-perse,
vana ema vastaline,

Tähendus: iga rea järele laultakse sõna „kaske”.

E 20315-16 (9-10) < Rõngu, Savi t – A. Käärik (1895).

TUUDI KU TURVAS TALULÕ,
panti ku pada tulele,
es mõista perel putru keeta,
ei ka talu taari tettä,
kiitse pudru purutse,
tegi taari tahmatse.

VEERI, VEERI VELLEKENE
tsõõri, tsõõri, tsõdsõkene,
veeri velle aida pääle,
tsõõri tsõdsõ kirstu pääle,
velle aidan verevid,
tsõdsõ kirstun kirivid.

LANGU NAISE LINNUKESE,
tundke häpi ära minna,
härg om tapet ära söödu,
sarve jäänu, teela jäänu,
sarve jäänu saina pääle,
viige see kibu külasta,
kongerdaja kua lävesta,
viige suurda sooda mööda,
lagedada laanta mööda,
kon ei kuule kukke hääli,
tõise talu tõlva hääli,

LAS M’UL KAIA, LAS VALATE,
kas om minnij meelelik,
poja naane naljalik –
kas om tukev tooberile,
mõnus mõsu rahverile?

EÜS VI 305-309 (16-22) < Rõngu khk, v, vstmj – A. Mõttus ja J. Sossi < Ann Pulles, 65 a. (1909).

TUNDGE HÄBI ÄRA MINNA

SÖÖGE LANGU JOOGE LANGU,
ärgu lasku laua ala,
ärgu pistku põlle ala:
viias langu tantsimaie –
tüki taga tölgendase,
matsaku maha satasse.
Tundge häbi ära minna,
õlu tettu õlu joodu,

Tähendus: see sõna „langu” tähendab pulma rahvast, või lapulist.

MELLES MEIL VELLE VIHATSE,
kodu rahvas kurvalise?
Veli es mõtle viidevata,
sõsart es’ kuule kositavata.
Ooda veli ja kae veli,
ooda suureni suveni,
kae katsi aasta-aiga,
kas sull väsis värete tulba,
kahanasse kaara salve
peiu hobust pidaden,
kaasa ratsu ravitsen.

Siis on kuulus esa kodu,
siis om auusa esa ase,
kui om tüteri koduna,
sini põlli põrmandulle.
Viidi tüteri kodusta,
siis jäi halvas esa ase,
siis jäi kurvas esa kodu.

VIHANE NEIU

Peigmehe pulmarahva laul pruudile.

VIIGE SEE VIHANE NEIU,
tõmmake tõra kurika,
viige suurta sooda mööda,
viige lage laanta mööda,
kost ei kuule kuke häälta,
tõise tare tõlva häälta.
Kodu toodi kosti pulga,
tare ette tahku perse,
vana ema vastaline.

Pruudi pulmarahva vastu laul peigmehele

Kost sa orav tee siia osassit tulla,
siia kõrge-ella katussella,
siia uhke-ella hoonessa,
kost sa siilu silma võtid,
kost sa nirgi nina võtid?

KÕLBMATA PRUUT

MEILE TOODI TUTU LUTU,
udsu hundruk, löka perse (1),
toodi kui turvas talule,
panti kui pada tulele.
Tee treppi ja pane pakku,
mütal minna mättale,
konnal koobata lävele –
ei mõista pulma putru keeta,
ei ka talgu taari tetta,
viska välja viksi kätte,
kalda välja krantsi kätte.

1 Tähendus: Natuke jämedalt, aga rahvalaulu ei või muuta.

H IV 4, 494-500 (10-16) < Rõngu khk – Andres Käärik < (?) L. Uibu (1891)

Üks kaasik-naiste laul; ühe vana nänni suust üles kirjutatud.

LANGU NAISE LINNUKESTA,
lase kaia me valatan,
kas teil tsõdsel suure käppa,
suure käppa pikka küüne,
kas jo kütte küttusida,
kas jo matte mattusida?
Langu naise linnukesta,
kas te vellel suure nurme,
suure nurme pikka põllu?
Külab küttab küttusida,
külab mattab mattusida,
Ole teil poldu põlle laiu,
küttust ei kübara laiu,
nurme ei nukki rätti laiu.

Langu naise linnukesta,
ära nüüd pelgä puuduveta,
küll om põldu polle laiu
küttust jo kübara laiu!

Lase kaia me valatan:
kas mõist kangast kudada?
Ära pelga langukesta –
kuul ta kuab kotti kanga
aol kuab ta amme kanga.

Langu naise linnukesta,
veli ella vennakesta,
tulid sina tundemata,
tundemata teademata,
asjata aid hobust.

Meil oli kodun kolme kosja,
kolme kosja viie viina,
tuhat hobest tulbana,
sada ratsu mull lävena.

Lääme välja kõndimaie,
käime läbi karja lauda,
tandsim läbi talle lauda,
ojome hobuste hoovi. –
Lövvame poja Poolikusta,
tõise poja Tõõsikusta,
kolmanda Kolmikusta,
neljanda Neelikusta.

Nüüd lään ämma päetsisse,
nüüd lään äia päetsisse.

Pane se tuli tubasse,
pane se pada tulesse!
Oh mu meeline minia
ole terve tulemesta,
tulemesta olemesta.

KUI OLIN ESA KODUNA,
kui olin ema koduna,
veerin kui muna murule,
käisin kui kadsa kesale.
Sai ma tõisele talule,
üle usse hooneessa,
kuule ei oma nimeda –
hoora mina kuulin homikuna,
litsi liia lõunene,
mine hoora sööda hobust,
mine litsi nüssa lehma,
mine sina kaagi saada karja.
Lennaten mina nüssi lehma,
joosden joodi ma hobuse,
karaten mina saadi karja,
kuule ei oma nimeda.

H, R 6, 592/4 (1) < Rõngu – G. Rosenfeldt (1887)

UI UIH UIH UIH UIH
saja saja saja saja,
Ui uih uih uih uih

(vt. viis 30)

Kui sajalised laulatuselt tules esimese küla ehk talu manu saivad siis uigas peiu ehk obeste pois Nii sugusel toonil nagu üles olen tähendanud ja pääle sele võis iga üits uiku nii palju kui tahtse Kõike esimene uikaja oli iks peiu pois.

EÜS III, 69 (30) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg < P. Kurg (1906).

Pane ka kosjade juurde TILL LILL TORUPILL, EHK KOSJA LAUL

Till lill torupill,
till lill torupill,
naka nüid hüidmä,
naka nüid hüidmä!

Talutütrel kosilane,
mõisa tare talupoig,
talutütrel kosilane,
mõtsa tare talupoig.

Till lill torupill,
till lill torupill,
naka nüid hüidmä,
naka nüid hüidmä!
Talutütar naka tantsma,
labajala valtsi,
talutätar naka tantsma
labajala valtsi!

Till lill torupill,
till lill torupill,
naka nüid hüidmä,
naka nüid hüidmä!
Perenaine naka nüid tantsma
labajala valtsi,
perenaine naka nüid tantsma
labajala valtsi.

Till lill torupill,
till lill torupill,
naka nüid hüidmä,
naka nüid hüidmä!
Oh sedä õnne jah sedä rõõmu,
minu tütar saab mihele,
oh sedä õnne jah sedä rõõmu,
minu tütär saab mihele!

Till lill torupill,
till lill torupill,
naka nüid hüidmä,
naka nüid hüidmä!
Peremiis naka nüid tantsma
labajala valtsi,
peremiis naka nüid tantsma
labajala valtsi!

Till lill torupill,
till lill torupill,
naka nüid hüidmä,
naka nüid hüidmä!
Uih, saaja, saaja uih saaja saaja,
minu tütrel saava saaja,
uih, saaja saaja uih saaja saaja,
minu tütrel saava saaja.

(vt. viis 16)

Rahva suust.

EÜS II 39/40 (16) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg (1905).

KAS IKVA

KAS IKVA KODUSE NAISE,
ja kahetseva karja latse,
kui viias tüttar kodusta –
siis jääva nurme nuttemaie,
ja muru jääb muretama,
ja värate värisema,
ja hooned taga otsimaie,
ja tahra taga nõudemaie,
ja karja laada kaebamaie
ja ait jääb arvas rõivista,
ja kirst jääb kehvaks kinastesta.

Ma olen saajan saajan olnu,
sadande saadava saajan,
tuhanda toodava saajan,
viienda viidavan saajan,
ma olen näinud neid veimi,
küll on kilpi küll kiriva,
ja hilpi ja ilusaid –
ta on sorkind suitsu aal,
ja maalinud naad maranal.

Oh noorik meie minijas,
mee hella velle naine,
oh ole hoolik hommikul,
ja vara enne valged,
kae läbi karja lauda,
sõku läbi sõnni lauda,
ja vaata läbi vasika lauda –
siis sulle andas aida võtti,
kingitase kirstu võtti,
ja lastas kätte lauda võtti.
Kui sa ei ole homikul hoolik,
varajane enne valget,
siis sulle andas hagana võtti,
ja kingitakse kivide võtti,
ja lastakse kätte lastu võtti.
(vt. viis 7)

EÜS VII  83/5 (7) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg < K. Orlov (1909).

KAS ON MINIJ MEELELINE,
poja naine naljaline,
kas on tugev tuurvile,
paras vee paaridele?
Kui on minij meeleline,
poja naine naljaline,
siis ma anna aida võtme,
siis ma kingin kirstu võtme.
Kui sa’i ole meeleline,
siis vitsa kimp su kirstu võti,
ahju roop su aida võti.

(vt. viis 13)

EÜS VII 91 (13) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg < Linda Kurg (1909).

EHI EHI NEIUKENE,
ehi ruttu saada ruttu,
saada saaja sõitemaie,
saanid alla tantsimaie,
hallid täkkut hirnumaie.
Valmis saani valmis peigu,
ehi ruttu mõrsjakene,
juba see ratsu rauda löödut,
juba ressis hooste rinnad,
juba kardas hooste kaelad.
Ehi ehi mõrsjakene
ehi ruttu saada ruttu,
saada saaja sõitemaie.

(Vt. viis 9)

EÜS XI 216 (9) < Rõngu khk – P. Kurg < E. Märtson, 85 a. (1914).

KODU TOODI KOSJA PULKA,
äia ämma vastuline.
võõras ütles võta naine,
sõber ütles ära võta,
kui sa kosid oled kinni,
ei või naist sa vahetada,
nagu hobust mis ei meeldi,
nagu härga ära müüa,
nagu lehma linna saata.
Naisukene noorukene,
kulla=kullerkupukene,
ära põle äia maida,
ära põle amma maida,
pühi hästi äia õue,
pühi hästi ämma õue,
siis oled mini meeleline,
poja naine pooleline.

(Vt. viis 11)

EÜS XI 219 (11) < Rõngu khk, Aakre v – P. Kurg < Liisa Kurg, 60 a. (1914).

Märkus: Vaata viisid: Allikmaterjalid – Rõngu viisid