Sangaste/Otepää

________________________________________________________________________

x__O t e p ä ä _t e k s t i d__

KOMBED PULMA AEGU UMBES 80 AASTAT TAGASI

Pulmas olid iseäralised „kirstu poisid”. Nende amet seisis selles, et kui kõik pulmalised magama olid uinunud, võtsivad nad, nende kraami mis kätte said: saapad j.n.e. ära ja säätsid need teine päev üles iseäralise laua pääle. Siin hakkas kraami tagasi müümine omanikudele. Saadud raha läks noorikule.

Kui noorik kirikust koju toodi, näedati noorikut, näitamise aegu võeti noorikul rätt pääst ja panti taldriku pääle; igaüks pandis sinna raha pääle. Joodi ja lauldi:

Joo, joo, maitsa, maitsa
Küll om makus make kahi
Küll om sakke saja kahi
Ei sa tihka tenga anda
Puista poolerublane!

Teisend:

Küll om makkus make kahi, kaaske, kante,
juu, juu, maitsa, maitsa kaaske, kante,
kui sa maitsad, siis sa maksad kaaske, kante.

Selle juures panti jälle raha taldriku pääle. Pruut andis paar kindaid kosi-isale, siis mehe sugulastele. Sõidupoistele pidi sõrmkindaid andma.

Pulma sõiduks panti kolm hobust ette. Aga vankrid olid sel ajal veel nagu välja tulekul. Esimene telg oli kinni samuti nagu tagumene, nii et ümber käänmine vaivaline oli. 1860 a. ümber on juba esimesi käänava teljega vankrid tehtud.

E 52405/6 < Urvaste < Vaste-Otepää v.

EI MINA KIIDA NEIDUSIDA,
kiidan neiu eidekesta –
lasnud ei neiduda magada,
olla pingil pikaliste,
taga sängi seljaliste.
Sundis sukkada tegema,
pani paeluda punuma,
looma vööda loogelista.

E 71169/70 (5) < Otepää khk – R. Eres (1931).

LAS MA KAE, LAS MA KATSU,
kas om põrmandu pühitü,
livva-luska loputõdu.
Las ma kae, las ma katsu,
kas om orsi tarõnna,
kos ma viska velle vilti,
sõsara sõba laota.
Velle vilti härmätedü,
sõsara sõba luminõ.

H I 3, 565 (14) < Otepää – Jaan Jürgenson (1891).

TUUSID VÕTTA, TUNNÕ HOIDA,
ära anna lastõ lüvvä,
näitsikude näägutada,
sulasto suu avada!
Kadrikõnõ, tsõtsikõnõ,
tuusid sa talulõ tulla,
tunnõ sa talul elädä –
olõ ikka pehme perele,
olõ ladus latsilõ,
sõs om pere pehmembä
latsõ sullõ ladusamba!

H I 3, 565 (15) < Otepää – Jaan Jürgenson (1891).

KOST SÕS TUNNUS KURJA NÄIUD?
Kurjal tuttaku juusõ,
laisal laia lõvvaotsa,
tigõtail nõna terava,
kurjal musta silmakolmu,
vihatsõl põsõ verevä,
joodikul jala jämedä.

Viige need vihatsõ näiu,
tõugakõ tõra kurika!
Jäät küll, jäät näiukõ,
jäät kui jänes murulõ,
vana rattas vainulõ.

H I 3, 565 (15-16) < Otepää, Vastse-Otepää v. – Jaan Jürgenson (1891).

Pulma laul make kahja jootmise man:

KELLESSE KIBU VIBUSSA,
kelles kappu kaldenessa?
Küla vellele hääle,
kübärälle korgehella,
saabas-seeren sergehella.
Juu, juu, maitsa, maitsa,
küll om makus make (kahja),
küll om sake saaja kahja!
Kui sa maitsat, sis sa massat,
ega sa tihka tenga anda,
ega pakku paarisiida?
Kisu välja killingita,
vea välja killingita,
ropsi välja ruubeliita.

EKS 8° 3, 98 (5) < Otepää khk – P. Anton (1874).

Ämm laidap minijat:

SA MAKAT MARANA KUULA,
pöet kõttu kõlla kuula,
ei sa viisi tööda teta,
tööda teta, vaiva näta.
Telle viit tee arole,
kanga viit karjamaale,
karjalastele kudada,
õitsilisil langa heita,
teolisil tööda teta.

EKS 8° 3, 99 (6) < Otepää khk – P. Anton (1874).

Peigmehe laul pruudile:

NEIUKENE NOORUKENE,
kas on muru poistest puhas,
poistest puhas, ja lastest lage?
Siis on neiu poistest puhas,
poistest puhas, lastest lage.

Pruudi omaksed vastavad:

Ole vaiki, sina sinine,
lase laulda, mina kirjuke!
Sul on siga sõnad söönud.
lammas laulu lakutanud,
oorik sinu oksendanud,
paturkult sinu pasandanud

E, Stk 55, 49 (2 ja 3) < Otepää khk, Pühajärve v, Antsla al – E. Grünberg < Ann Lust, 67 a. (1926).

LÄÄME VASTA KAEMA,
kas kül mass ta meie vaiva,
vai ka meie meiste vaeva,
meie ruuna ruttamista,
meie täku jooskemista?

Oll aga pruut peigmehe emäle meeleperäst, siis laulse pulma sisse sõitmise ajal:

Ta küll mass jo meie vaiva,
ja ka meie meeste vaiva,
meie ruuna ruttamista,
meie täku jooskemista!

Kui pruut ol’ peigmehe emäle vastameelt, sis laulse ta jälle vastupidi:

Ei ta massa meie vaiva,
ei ka meie meiste vaiva,
meie ruuna ruttamista,
meie täku jooskemista!

H II 44, 518 (24) < Otepää khk – Villem Vaher (1891).

Laitjale:

MIS SA NAARUS MINNU NAARAT,
tike minnu teotat? –
Esi naarus naaretava,
esi tike teotava!

H II 44, 518 (25) < Otepää khk – Villem Vaher (1891).

TOOGE VIINA VEIDIKESE,
nabarohtu natukese.
Kes vii viina vindsakile,
õlletuopi tondsakile?
Viina viias verevile,
õlletuopi toredile.

H II 44, 510 (11) < Otepää khk – Villem Vaher (1891).

TOODI TUTIKAS TARELE,
lasti latik põrmandule.
Las’ ma kae, las ma katsu,
kas om tukev toovrille,
paras vie-pangele.

Saie kuri, mis om tettä?
Läts no aita, ait mürise,
läts kotta, koda kärisi!
Ära puri usse pulga,
ärä augas usse aasa,
vei kirstu kesä pääle,
vaka veie nurme pääle.
Pandse uupi palama,
kutse peiu piestlema,
abikaasa kaema.

E 26434 (25) < Palamuse < Otepää khk, Vastse-Otepää v. – H. Maasen (1896).

JOO, JOO, MAIDSA, MAIDSA,
küll om makus makõ kahja!
Ega tihka tingä anda,
paku poolõ ruubõlida,
katsu katõssakümmend kopka,
viska viiskümmend õbõdat jne.

Seda laulu, mida mul mitte võimalik ei olnud tema täies pikkuses kätte saada, lauldi Vana Otepääs vanast pulmade peal. Toobiõlu, mis vanasti joodi, aeti kuumaks ja pakuti siis saajarahvale juua, misjuures siis üleval nimetatud laulu kaasitadi. Sarnane kombe kutsuti „makõkah’ja jootmiseks”. Umbes kümme aastat tagasi, siis nägin seda pruuki viimast korda.

H II 31, 626/7 (4) < Otepää – G. Õis /Wulff/ (1889).

TSIH-TSÄH, ESÄ-EMÄ,
kes käsk kõrtsinna kõnelda,
joogipaigan juttu tetä:
„Mul om pallu tütteriida,
mul om pallu pallejida,
enämb emäs kutsujida!”
Seeni kuultsa esä kodu,
seeni auusa esä ase,
seeni kui tütari kotunna,
sinipõlle põrmandulla.
Viiäs tütäri kotusta,
sinipõlle põrmandulta,
ei ole kuultsa esä kodu,
ega auusa esä ase.
Jäänu muru Musti joosta,
ahapeni haugatada,
jäänu ikma Ellik-lehmä,
puhkma jäänu Poolik-lehmä,
tänitama Tähik-lehmä,
kahitsema Karjat-lehmä,
põdemagi Põdrik-lehmä,
tirsma jäänu Tilles-lehmä,
Pärisema Päivas-lehmä,
muretama Mustik-lehmä.
Jäänu emä nüüd ütsinda,
jäänu kui jänes murule,
kontijalga kua teele.

H II 31, 569/70 (23) < Otepää khk – J. Tammemägi (1890).

TOOGE KIINI, TOOGE KIRVEST,
usse tettä, uhmre tettä,
siin om kirstun kirivit,
vaka sisen valgit.
Äi taht ääd amet,
ämm taht ääd amet,
küdü (mihe veli) taht kõvitut,
nadu (mihe sõsar) taht narmikut.

Pruudi kasti toomise juures lauldud.

EÜS V 106 (121) < Otepää khk, Vana-Otepää v., Saare t. – A. Kiiss ja E. Eisenschmidt < Mai Grossschmidt, u.60 a. (1908).

SAEA KAASITUSED

TEKKE VALLA VALGE USSE,
valla valgemba väräjä!
Sisse siiditse tuleva,
kalevitse krapsatava.
Kui ei tie, ma põruta,
sagarast ma saadan ussed,
meil om hulgan usseseppäd,
saean om meil sagarseppäd,
peig om esi piidaseppä.
Teeme esi uvve usse,
paneme piida paremba,
säeme sagara sileda.
Tullime oma otsima,
velle naista vaatama.
Sijä mu veli om viina toonu,
viina toonu, saija söönü,
sijä temä raha kulutanu,
sijä pannu paari härgi,
sijä laia lavva pääle,
sijä pikkä pengi pääle
sijä tarre tooli pääle.

Ole vaiki, ära võlsi,
siin ei ole sinu oma –
sõrajalg om sinu oma,
lammas om su laiska oma,
põrssas om su põline oma.
Viina jõiva villakandja,
saija seiva sõrajala,
anti alva loomatele.

OH TEIE ILLATSE LINNU,
päivä pettetü varesse,
mis teie siiä otsite,
sijä takan aeate?
Joba se neiju siista lännü,
eile enne valgeeida.
Pärnus täl pää suitud,
Harjumaal tal annid antud,
Rijan rõiva sälgä pantu,
Tallinan ära tanutu,
Villandin viimate nättü.

Ole vaiki ära võlsi!
Neidu naarab kamberissa,
vahib piilus peiu pääle,
peiu uvve kuvve pääle,
peiu kalli kasuka pääle,
pikkä piidsa varre pääle.

Ole vaiki ära võlsi!
Neidu nuttab kamberissa,
peiu hame pesemata,
tõine kinnas tegemata,
ainus kinnas kirstu nukkan,
seegi sõge sõrmita,
pime ilma päkkätä.

NAESEKESED, NAOKESED,
ei meie ussed ava endid,
ega teljed tõsta endid –
ei ole noorikud koduje.
Noorik ammu ära lännü,
Harjun sõlge haljastanu,
Pärnun ta pää suginu,
Rijan rõiva sälgä pandnu.

Ole vaiki ära võlsi!
kas ma eilä teil es käi –
noorik süotse nuori loome,
pureteles põrssaieida,
Vinnas vetta virgaste,
tõstse kooku korgeste,
vinnas vetta viiel lehmal,
kõigel külä kuvvel karjal,
juvva valla varssakõisil,
juvva lellä lehmakeisil.
Mis meie vellele veassi,
tamme ossale tahassi –
ei tema taha talli täkku,
õle kõrt ei õvve pääle,
kaste haina kattussele.
Ava nüid ust mo oma naine,
tõsta linki tõine naine,
koputele kolmas naine!

TERE NÜID LANGU, LAULGE LANGU,
Tere, uue usse langu!
Es meie enne ole langu,
nüid meie langutse laulame,
tuttavas teile tuleme.
Las küsime, kannatame –
kas om mõrsjal vellesida,
äijäl äida poigasida,
kes viib talli meie hallid,
kes viib laugid latterisse?
Kui need jääväd vällä pääle,
susi sööb neid välja päältä,
kui naad jäväd räästä alla,
räüs neid rikkup rästä alta.

KAEGE NÜID ALTA LAUDA,
alta lauda, päältä lauda,
lauva lahede vahelta,
kannu kõrva keskeelta,
kas om meesta, vai om meelta,
vai ei ole hoidu naista hoita?
Lööp tema hobest oijab piitsa,
peap piidsala mureta,
pelgäb ellä ehmätävät,
kulda üles kargavat?
Meie peig om piimäl mõstu,
piimäl mõstu, võil sulatu,
noorel koorel kokku pantu,
kana munal kastetu.

H II 31, 301-307 (9-14) < Otepää khk ja v. – J. Illak < Leenu Põder, 85 a. (1889).

SAEA LAULUD.

EHI NEIDU, EKS SA JÕVVA,
saa neiu siist minema,
ehi meie meiste kaasa,
saa meie saaja kaasa.
(Juba) kübsutab küi’ hobene,
halli täkku pessäp handa,
käigi täkku käänäp päädä,
kargeles meil kaarasööjä,
roka jooja ropselese.
Puna-säljäl viige pruuti,
kimmel-ruunal viige kirstu,
hallil häida andeeida,
mustal muida munderida

KOS OM MEIE MÕRSJA MAADA,
meie mõrsja kirstu maada?
Kas om häida hooneeida,
pühituida pööninguida,
kasituida kamberida?
Peiukene poisikene,
vii mõrsja oma koduje,
sääl om meie mõrsja maada,
meie mõrsja kirstu maada.

LÄÄME, MEHE, MINEMÄ,
paneme, poisid, plagama,
peigmehe pere ammu ootap,
vastset maea lukku ootap,
tarka maea taba loodap.
Enne pistkem piibud palama,
suidsu nuijad suitsama.

EMÄKENE ELLÄKENE,
kui sa ei ikke täämbäegi,
ikket hommen ommetegi!
Läät sa aita kaemaie –
ait om arva rõivastesta,
tare tühi tüterista,
laut om lage lammastesta,
vähamb välja loomatesta,
pisemb piimä andijista.
Läät sa kaivust vetta tooma –
kaivu kook tulep kaalajeni,
läät sa pinust puida tooma –
pinu uss tulep rinnaleni.
Küll sis tulep tütär meelde,
usin tüttar uuest meelde.

TERE, HELDE EIDEKENE,
tere, talu taadekene!
Koksi ärä kikkakene,
hukka uuri-linnukene!
Nüid saat selle minijä,
kes sul kuulep kukketa,
ilma uuri linnuta,
tõusep tunni kellätä.

NAISUKESE RAASUKESE,
Lääme kambret kaemaie,
Peiu vootet vaatamaie –
kas om peigu tehnü haina,
häste löönü härjäpäidä,
maha löönü marjavarsi,
sinilillega segänü,
kullerkuppega kogunu,
angerpistega asunu.

Naisukese raasukese,
küll om peigu tehnü haina,
häste löönü härjäpäidä,
maha löönü marjavarsi,
sinilillega segänü,
kullerkuppega kogunu,
angerpistega asunu.

H II 31, 309-314 (1-7) < Otepää khk ja v. – J. Illak (1889).

ÄRÄ MIND VÕTA ÄMMA TÕTTU,
ämmä tõttu, äiä tõttu,
võtta mehe meele tõttu,
kaasa kaala armu tõttu.
Miis saa murõtsõmata,
kaas saa kahitsõmata,
miis saa meele murdijas,
kaas saa kaala käänijäs.
Mesileib oll’ minnen,
saiakoorik saiõn,
mesileeva mursi meelen,
saia koorik sai süämel.