Lesenaise kaebus. Öösel üksi
Sangaste
OH MA VAENÕ LÄŚKÄ-NAINÕ,
sandikõnõ saunanainõ!
Muu laulva muud laulu,
kõnõlasõ muud kõnõt,
mina laula leinalaulu,
kõnõla ma leinakõnõt.
Kiukas ma sõna kõnõla,
kiukas aja armu juttu?
Käänä ma külle, lövvä külmä,
panõ jala, lövvä jahe.
Ahu külen minu asõ,
keressel on minu kérk (kirik?),
kivi külm mu istõpińk.
Mina pallõ paa asõnd,
kumarda ma koogu asõnd –
pada mull vällä pillutassa,
kuuk mull vällä kukatassa,
esi ma perrä heidetä.
Luidsa-liuda loetasõ,
pala suhvõ pannõtasõ.
Mis ma laula, leinaline,
kosta, kurvameeleline,
umast kurvasta meelestä,
süämestä oigõõsta?
Tulgu taivast tulista lunda,
taivas rahet raputagu,
ike piä ma minemä,
ori piä ma olõma,
ike vaenõ vandõrdama.
Leeli, leeli, ärä lõppi,
helle, lelle, jäll alusta.
Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 2 (11) < Sangaste khk, 1877)(SKS, Lähteenkorva, 301), teksti P. Saul (H II 6, 784/5 (5) < Sangaste khk, Keeni v – < Els (?), 1890).