Endine elu. Isa- ja mehekodu
Rannu/Puhja
KASVI MA KASU KODUNA,
veersi ma vellete seanna,
sääl ma seie seda kala,
mes tulli mängen mäele,
lusti lüvven lootsikulle.
Saie ma võõra koduje,
sai ma peiu peralta –
nüid ma söö seda kalada,
mes om koolu kottikude,
mes om märsi mädänenu.
Elli ma esa koduna,
ella ema õlma alla,
sääl panni pirru purretessi,
õlekõrre kõnnikusse –
pirdu ei paindund purretenna,
õlekõrsi kõnnikunna.
Siin panni palgi purretessi,
kõivu tüve kõnnikusse –
palk jo paindu purretenna,
kõivu tüvi kõnnikunna.
Lätsi kui uhmer üle usse,
tamme pakku üle tare –
ämma takka naaratie:
„Paisud sa ämma palasta,
lihtud äia lihasta!”
Mina kuuli, kosti vasta,
varsti vasta üttelie:
„Paisu ei ämma palasta,
lihtu ei äia lihasta –
paisusin peiu palasta,
lihtusin peiu lihasta!”
Viis: Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS III 2717 (29) < Rannu khk, Valguta v – P. Tatz, 1910), tekst: Ann Sirel (H IV 3, 835/7 (17) < Puhja khk – D. Schmidt, 1888).