Oma ja mehe kodus
Sangaste
Endine elu
LÄTSI MÕTSA OMMUKULTA,
ommukulta varajet.
Kuuli kolmi ikkevat,
emä latsi laulavat.
„Mis sa ikket, näiu noori,
kahitset sa, kabu kulla?
Kas sa ikket ehtimit,
vai taht tõisi rõiviet?”
„Ei ma ikke ehtimit,
taha ei tõisi rõiveet –
ikke ennist elukeist,
kaunist kasupõlvekeist,
mis mull enne ellen olli,
kasupõlven kasuden. –
Olli ma kui uppin murul,
kävve ma kui käbu külän,
usse lätsi uikuen,
tarre tulli tansien.
Kui ma saije peiju kodu,
viirdu peiju värein –
usse lätsi unnaten,
tarest tulli ikkeen.
Iist kaije peiju emä,
takkast kaije peiju taade:
„Joba ummer (uhmer) meil ussena,
tarupakku tarre tuudu!
Ooda-ooda, nuu-nuu-nuu,
konas sii ummer ununes,
tarupakku tasanes –
kuiva kooriku nõjal,
taari kalde kaldesen!”
Viis: Liisa Jõgi (u 50 a) (EÜS V 157 (98) < Otepää < Vidrike v < pärit Sangastest – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles M. Lepp (H III 10, 577/9 (12) < Sangaste khk, Keeni v, 1889).