6. VELI, HELLA VELLEKENE (San)

Kuri mees

Sangaste

2san_7_ERA_II_271_332_(14)_2r

Vaese kaebdus. Petis peiu

VELI, HELLA VELLEKENE,
iki kiitit, iki ütlit:
“Tule mulle, saa minule,
ma ei riidle s’ut rehele,
ega pane pahmatselle,
ega taha tapanessa;
ma vii pillil magame,
kannan kandlel kammerisse,
panen pilli päetsisse,
kandle kaasa jalutsisse.
Ma tuu Riiast roosa kleidi,
Piiperist tuu pika põlle!”

Sai ma sulle saadanessa,
jäi ma sulle jäädanessa –
iki riidlit mu rehele,
iki tahit mu tapanessa,
iki pannit pahmatselle.
Tõid sa Riiast pika roosa,
Piperillist pika piidsa!
Pannid piidsa päetsesse,
kaika kaasa jalutsesse.
Lõpe ei pihast piidsa joone,
käevartest varva joone.

Kuule ei oma nimehe:
huur ma ole hommikulta
lits ma liia lõunaelta:
“Mine, litsi, nüssa lehma,
mine, kaagi, saada karja,
mine, huura, tuu hobene!”

Kui ma elli ema koduna –
täi ei ema hõigate,
täi ei esa hõigate!
Esa hõigas ellakeses,
ema ella linnukeses,
velle kutsev’ kullusses,
sõsare mu sõrmusessa.

Nüid sai sulle saadunessa,
jälle sulle jäädunessa,
otsid süidi süvvahenna,
maru või maatehenna.

Õle küüra külle alla,
padi palki pää alla,
tulet kui tuli taresse,
pist’ kui piken põrandule,
raksud kui see rahehuugu,
tiltsut kui see terane mõõka,
kärgit kui käre kadaja.

Viis: Helene Novek (s Villemson, 1879) (ERA II 271, 332 (14) < Sangaste khk, Kuigatsi v < Urvaste – Ilmar Novek, 1940), teksti kirjutas üles J. Tamm (H II 59, 796/7 (40) < Sangaste khk, Tõlliste v < R. T., 1898).

Sildid
Postitatud Abielu