Ema haual
Sangaste
IMEKENE MEMMEKENE,
mino meeli-marjakene!
Är’ sa kuolid koolu-aigu,
maha viidid marja-aigu,
kalmu kaara külvi aigu,
liiva lehe tulleena.
Oi Jummal-Jumalukene,
Maari matal´ linnukene!
Oles mu emä elanü,
kavva ollu kasvataja –
oles ma kotus korgep,
mõni rind rikkap.
Nüüd ole Kai’e ma kasina,
nüüd Mai’e ma madala.
Jummal, sunni sur³ma kätte,
näe nällä-koo³lu kätte,
keä võt´ varra mu vanemba,
enne aiga emäkese.
Jät´ mu maha marja-suuru’,
läve ala läädsä-laiju’,
usse ala ua-suuru’,
kivi mano kirbu-suuru’
põrmadule põlve-korru’.
Jät´ mu külä ehitede,
valla naiste valmistede;
külä ehit küllipäide,
valla-naine vastupäide,
võõras´ naine võõripäide.
Oi Jummal-Jumalukene,
Maari matal´ linnukene!
Os ma tiijas Tooni tare,
magajide maja-paiga –
üles ma noolis nukke mööda,
maha saasi saino mööda.
Maha löösi’ koolu usse,
põrutasi põrgu värre’ –
vällä toosi oma emä,
kannasi ma kasvataja.
Ma aja karja kabelide,
emäkese avva mano,
kandija kalmu kõrvale.
Lää ma usta liigutama,
kaanekesta kangutama:
„Tule üles, imekene,
astu üles, armukene –
suves suud mõskemaia,
pääväs pääd sugimaia,
talves taari tegemä!
Tule üles ütes tunnis,
astu ahu-palangus!”
„Ei või minnä, tütrekene,
ei või astu, armukene –
mull om man maa-aisu,
liniken mull liiva-aisu,
suurätin surma-aisu,
käüseena kääpä-aisu
kaali sisen kalmu-aisu.”
„Imekene memmekene,
mino kallis kandijani,
ma tie lipe livvakude,
mugla muude anumede,
mõse manta maa-aisu,
linikesta liiva-aisu,
suurätist surma-aisu,
käüsesta kääpä-aisu.”
„Ei või minnä, tütarlatsi,
kaeda üles, kallis latsi –
katski käe’, katski jala’,
katski kümme külle-luud,
katski säidse sällä-luud,
katski pestü pää-luu,
katski murtu kaala-luu.
Lase-ei liiv mull liigutede,
aud mull suuda ammutada,
kääbas kättä küünütädä.”
Oi Jummal-Jumalukene,
Maari matal´ linnukene!
Kohe lää ma vaene,
kohe astu, armetu?
Lää ma aita armu ots´ma –
ait lüö mu armetus,
lää ma kotta kohut ots´ma –
koda lüö mu kuolus!
Enämb om hirmu eitijida
kui om armu andijida;
hirmu eit´jä eläse,
armu and´ja auda lännu.
Auan minno armastase,
auan minno alalese,
kalmun kallist kahitsese.
Oh Jummal-Jumalukene,
Maari matal´ linnukene –
kunas sa mu auda viid,
kunas sa mu kalmu kannad?
Siin pand hirm mu igitsemä,
vihä pand mu värisemä.
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 210 (92) < Sangaste khk, 1909), tekst: Liis Kurg (60 a) (H II 5, 467/71 (136) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).