Ema haual
Otepää
x
Vaeselatse laul
MEIE KATSI VAESTALASTA,
katekeisi kui kanatse,
paarin pardsi pojakese,
istume emä avva pääle,
siin me istume, siin me ikkeme,
siin murdume, siin muretame.
„Emakene ennekene,
tõuse üles avvastage,
tule suves suu mõiskjas,
päeväs pää silitsäjäs!”
„Tütärlaits, sa linnukene,
ei või tõusta, ei tõota:
mul om muru mulla pääle,
hailas aina avva pääle,
sinililli silmä pääle,
kullerkuppu kulmu pääle.”
„Emäkene ennekene,
tõusi iks ja tõota –
ma aa (aja) ommen karja siiä:
muru ma söödä mullikile,
hailla aena anetele,
sinililli sigatele,
kullerkuppu kolmikule.”
„Tütärlaits, sa linnukene –
ei või tõusta, ei tõota:
mul om manna maa-aisu,
suu manna surma-aisu,
kätte manna kääpä-aisu.”
„Emäkene ennekene,
tõusu iks ja tõota –
ma küttä sanna köömenista,
vihha tii ma villusta,
seebi tii sia-lihasta
lippe tii mii-vahhasta.
Ma mõse manta maa-aisu,
suu manta surma aisu,
kätte manta kääpä-aisu.
Emäkene ennekene,
tõusu iks ja tõota!
Ikkav olla, ikkav oota!
Tule suves suuandjas,
päeväs pää silitsäjäs!”
Võõras emä võllas-kaela,
silits päädä – sorgas silmä,
köit tä vöödä – murdis säillä!
Pala aind ta – pailu ütel,
pala paind ta paberite,
raasu paind ta raamatude.
kikku paind ta kirja pääle.
Oma ema ennekene,
silits päädä, aind ta suuda,
tükki aind ta – tühjä ütel,
paillu aind ta – pala ütel.
Oma emä ennekene,
vööle köitis suure vöö,
ni kui suure tõrru-vitsa,
ette panni laija põlle,
ni kui esä aeda usse,
kaala panni elme-kõrra
ni kui kõrra kanamunne.
Tekst: Hels Raudsep ja M. Poodsman (H III 26, 223/5 (2) < Otepää khk – J. Silde, 1895), täiendatud (H III 22, 65 (6) < Otepää khk, Palupera v < Ann Kütt – Joosep Silde, 1895).