Ema haual. Ema ja armud. Kus istun – iken
Avatud hauad
Rannu
1.
2.
MEMME VIIDI TEEDA MÖÖDA,
armud lätsit aida mööda,
memme auda pantinesse,
armud auda heidenesse.
Kon ma istu, sääl ma ikke,
kon ma astu, sääl alane,
kon om muru, sääl muretse.
Sinna tekkib tiigikene,
kasvab kala rannakene –
küll saab küla karja juvva,
hulga hobuste ojoda,
küla laste lustil käia.
Kui tuleb püha päivakene,
muu lääva esasile,
esasile, emasile,
kos lää mina vaene? –
Lätsin havva usse manu.
Messe esa havvan teie?
Esa iste tooli pääla,
ema tooli veere pääla.
„Tule üles, memmekene,
istu üles, isakene,
tule mo kirstu kirjutama,
ande vakka valmistama!”
„Ei saa tulla, tütrekene!
Mull om suu mann surma haisu,
käe mann om kääpa haisu,
külle man om külma haisu.”
„Tule ikki, memmekene,
ma küttan sauna külemesta,
heidan lõunu hebemesta,
vihun suu mant surma haisu,
käe manta kääpa haisu,
külle manta külma haisu.”
„Ei või tulla, ei tõota,
Jummal su kirstu kirjutagu,
ande vakka valmistagu!”
Viisid: Karl Kink (70 a) (ERA III 7, 303 (17a) < Rannu khk ja v, Verevi k – G. Laugaste, 1936) ja Eeva Vihand (78 a) (EÜS VI 718 (20) < Puhja khk, Kavilda v – M. Pehka, 1909), teksti kirjutas üles H. Raag (H III 10, 109/10 (16) < Rannu khk, 1889).