Ema ei viinud vette
Sangaste
KUI MO EMÄ MINNU HÄLLI,
kallis emä lasta kanni,
esä uutis hobeste poissi
veli tahtse tallipoissi
sõsar tahtse sõidupoissi.
Süüdi (lüüdi?) tala taalerile,
pani parre papperile,
lüüdi kolga kullussile,
ussi uusi rõngeile.
Tulli vaene tüttarlats. –
Võeti tala taalerist
võeti parre papperist,
võeti kolga kullusist,
usse uute rõngastest.
Esä mo oodi oija viiä,
veli käske vette viiä,
sõsar lähät lätteelä.
Minu emä mõttelikku,
mõttelikku, tõttelikku,
istse maha unetama,
mättä pääle mähkimaie.
Lei jalga vasta maad,
põrut jalga põrmandule:
„Ennemalt paas laheku,
pae müüri purenegu,
paekivi paugatagu,
kui ma vere vette viska,
vaiva lase laineela,
armu kaivu kaota!”
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 212 (99) < Sangaste khk, 1909), vastav tekst: Ann Kiivit (62 a) (EÜS VI 400/1 (95) < Sangaste – A. Mõttus ja J. Sossi, 1911).