Tule mulle. Petis peiu
Sangaste
Hea ja halb peig
POISI PETI NÄIDUSIIDA,
haugutelli Annesiid,
küla alla, küüni alla,
talu alla, tapu alla –
suka suun, kalsa kaalan,
hame hammaste vahel.
„Tule mulle, näio noori,
kallu mulle, kabu kallis!
Ma vii pillige magame,
kandelige kambrie,
ei käse käsikivile,
ei jampsi jahvaten,
ei litsu rihta pessamaie,
ei saada terri survamaie!”
Saie näio saanuvessa,
saanuvessa, jäänuvessa –
sis käskse käsikivile,
sis ta jampse jahvaten,
sis võt piitsa piida päälta,
kantsiku kambri lävelta,
küta iks näio kühma pääle,
sää näio sälla pääle!
Näiokõne, noorekene,
seo om sinu sinesärki,
kalevine kaalarätti,
mis sa ellen himustesid,
karjapõlven kargelesid!
Os saa’s sis näta näio ellu –
suve oles ma söömata,
talve käis ma kängita!
Säält ma ikule helisi,
silmaveele veereti;
sinna tekkis tiigikene,
kasvas kalajärvekene –
onu hobeste ojude,
valla varsu vallateda,
näitsikide närtsu mõske.
Viis: Helene Novek (s Villemson, 1879) (ERA II 271, 330/1 (9) < Sangaste khk, Kuigatsi v, < Urvaste – Ilmar Novek, 1940), tekst: Ann Gross (67 a) (ERM 144, 43/5 (52) < Sangaste khk, Laatre v, Taani t – August Karu, 1920).