Öösel üksi
Rannu
LASE TULEB LAUBA ÕHTUKENE,
pühapäne päevakene,
kallis kaela hakkamine.
Esä läts emäga magama,
vend läts noore noorikuga.
Kellega’s lää mina vaene?
Tüki tühja sängi sisse,
kabista vana kasukat.
Naksi lutikit lugema,
mitu kirpu kirja pääl.
Kääni külle, leisi külmä,
kääni sella, leisi seina,
kõik on külmad külle palgi,
härmätedu äärepalgi,
seenetedu seina palgi.
Eidekene, taadikene,
mes ei võta mulle naista?
Jälle kööberdi külässe,
külä külmäle laole.
Viis: Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS III 2719 (37) < Rannu khk, Valguta v – P. Tatz, 1910), tekst: Ann Pärler (E,StK 4, 13/14 (9) < Rannu khk, Vehendi (Virtsjärve ääres) – E. Ahas, 1921).