Venna sõjalugu
Võnnu
x
ARAK TÕI SÕAST SÕNUMIT,
vares küll vaakus vainu-keeli:
„Kes lääb sõtta minemä –
kas lääb isä või lääb ema?”
Es lää emä, es lää isä,
veli küll nakkas jalgu kängmä,
sõsar küll nakkas ikkema:
“Vellekene, ellakene,
kuna sa sõasta tagasi tuled?”
“Ei ma enne tagasi ei tule,
kui nee paa (?) ja pudsule läävä,
taevas tamme karvatsess,
kõivokõsõ kõllatsess –
sis ma sõasta tagasi tule.”
Sõsar nägi velle tulevat,
nurme otsan olevat.
Veli ai alli tua lävel’,
raput raudarõngassid,
koput kuldakannussid:
“Tule isa, tunne poiga!”
“Ei see (j)ole minu poig,
see on Riia raadi poig,
see on vene vürsti poig –
vene võim ta võõrutetu,
vene piim ta kasvatetu.”
Veli ai alli kambri lävel’,
raput raudarõngassid,
koput kuldakannussid:
“Tule, ema, tunne poiga!”
“Ei see (j)ole minu poig,
see on Riia raadi poig,
see on vene vürsti poig –
vene võim ta võõrutetu,
vene piim ta kasvatetu.”
Veli ai alli kambri lävel’,
raput raudarõngassid,
koput kuldakannussid:
“Tule veli, tunne velle.’“
“Ei see (j)ole minu velle,
see on Riia raadi velle,
see on vene vürsti velle –
vene võim ta võõrutetu,
vene piim ta kasvatetu.”
Veli ai alli kambri lävel’,
raput raudarõngassid,
koput kuldakannussid:
“Tule, sõsar, tunne velle!”
Tulli sõsar, tuus ta velle –
omast ummeldust ammest,
kirivista kinda’ista.
“Vellekene, ellakene,
kas sa tapsid talupoiga,
ukassid sa onupoiga?”
“Ei ma tapnud talupoiga,
ei ma ukand onupoiga.
Sõsarake, ellakene,
Mõse mu mõõka veresta,
pühi mu püssi põrmusta!”
“Mõsen su mõõga ma veresta,
pühin su püssi ma tolmusta.”
ERA III 6,183 (3) Võnnu
ERA II 78, 59/61 (1) < Tartu l. < Võnnu khk., Ahja v. – Juuli Suits, s. 1861. a. (1934).