Venna sõjalugu
Sangaste
KES NO MEISTA SÕTTA LÄNNÜ,
kua väärät väe ala?
Ol´l´ mull ütsi väiko veli,
väiko veli, ahka-särki,
tuo no meista sõtta lännü,
venne-väkke veerünü.
Valmist ta sõtta minekit,
sõa poole sõitemist.
Ise (isa) val´mist´ vangerida,
esi val´mist´, esi iki,
val´mist´ pojal sõtta minnä.
Veli suge obesida,
esi suge, esi iki,
suge vellel sõtta minnä.
Ime ummel´ ammeida,
esi ummel´, esi iki,
ummel´ pojal sõtta minnä.
Sõsar´ sõr´mi kindeida,
esi sõr´mi, esi iki,
sõr´mi vellel sõtta minnä.
.
Sõsar´ vellet küsütalli,
küsütalli nõvvetalli:
„Vellekene noorekene,
mino meeli marjakene,
kunas sĩast kodo tuled,
kunas päsed Pärnäest,
kunas lastas lahengust?”
„Sõsar elle linnukene,
ei ma enne kodo tule,
ei päse’ Pärnäest,
ei lase’ lahengust,
kui nee’ oja’ olut jooskva,
mõtsa veere’ veret laskva,
aina ladva’ aaniket –
sis ma sõast kodo tule,
sis ma päse Pärnäest,
sis ma lase lahengust.”
Sai ta sĩa peräle,
sai vainu vaijeelle
püssü’ säl´gä pööreti’a,
mõõga’ säl´gä mõõdeti’a,
piigi’ peijo pisteti’a,
saabas´ jalga saadeti’a.
Sĩsar´ läts varra vesile,
inne ako ainamaale,
nägi ta oja olut jooskvat,
mõtsa veere’ veret laskvat!
Veli no sĩast kodo tulli,
kodo lasi lahengust.
„Tule ise, tunne poiga,
arva ärä oma armu!”
Tulli ise – es no tunne’:
venne mees, venne obene,
venne vammuski sällänä.
„Tule ime, tunne poiga,
arva ärä oma armu!”
Tulli ime, es no tunne:
venne mees, venne obene,
venne vammuski sällänä.
„Tule velle, tunne velle,
arva ärä vellekeist!”
Tulli velle, es tunnista:
venne mees, venne obene,
venne vammuski sällänä.
Tulli sisar´, tuusi velle
kirivista kindeista,
aetusist ammeista,
miä ta kodi kurbal meelel,
aije algel süämel.
Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 156 (1160) < Sangaste khk, 1877) (SKS Lähteenkorva nr 239), tekst: Kadri Susi (u 60 a) (H II 5, 445/7 (114) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).