Ehted varastatud
Sangaste
LÄTSI KARJA SAATEMAIE,
värrist vällä veerimäe,
näi ma kaara kasuvat,
tõuvillä (vilja) tõsevat.
Karksi ma sise kidsumaie,
panni ma sõba sõõru pääle,
kaalaraha kannu pääle.
Tulli kurat kuusikost,
varas´-miesi varikost,
võt´t´ mu sõba, võt´t´ mu sõle,
võt´t´ mu kalli kaalaraha’,
võt´t´ mu sõba sõõru päält,
kaalaraha kannu päält.
Lätsi ma kodo ikkeen,
teedä möödä tennäten.
Kes sääl mulle vasta tulli?
Ime mulle vasta tulli,
ime multa küsütalli,
küsütalli nõvvetalli:
„Mis sa iket, tütarlatsi,
mis sa kaibat, kallis latsi?”
„Imekene, memmekene,
lätsi ma karja saatemaie,
värrist vällä veerimäe,
näi ma kaara kasuvat,
tõuvillä (vilja) tõsevat.
Karksi ma sise kidsumaie,
panni ma sõba sõõru pääle,
kaalaraha kannu pääle.
Tulli kurat kuusikost,
varas´ miesi varikost,
võt´t´ mu sõba, võt´t´ mu sõle,
võt´t´ mu kalli kaalaraha’,
võt´t´ mu sõba sõõru päält,
kaalaraha kannu päält.”
„Är sa ikku, tütarlatsi,
kaibakugi, kallis latsi –
meil om kirstun kireviid,
alle kaase kalevit,
perä alle peeni keidsi (peenikesi?).”
Viis: Villem Falkenberg (EÜS III 6 (1) < Sangaste khk, Uniküla – F. Kuhlbars, 1889), tekst: Liis Oberst (u 75 a) (H II 5, 543 (207) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).