Vend veehädas
Rannu
OLLI MULL KOLMI VENNAKESTA:
ühe saatsin karjamaale,
tõise saatsin marjamaale,
kolmanda kalamerele.
Tulli kodu karjamaalta –
karja pullike eessa,
tulli kodu marjamaalta –
marjakorvike käessa,
ei tulnud kalamerelta.
Laksin venda otsimaie,
otsin orud, otsin mäed,
otsin orud otsatumad,
otsin mäed määratumad.
Kes mul vasta või tulesse?
Tulli vasta päivakene.
Mina päiva teretama:
„Tere, päiva, pealta ilma,
kas sa nägid meie venda
mere pääle või minema,
jõe pääle jõudevada?”
„Ei ma näinud teie venda
mere pääle ei mineva,
jõe pääle jõudevada.”
Läksin jälle tükki teeda.
Kes mul vasta või tulesse?
Tulli vasta kuukene.
Mina kuuta teretama:
„Tere, kuu, kumer kübara!
kas sa nägid meie venda
mere pääle või minema,
jõe pääle jõudevada?”
„Ei ma näinud teie venda
mere pääle ei mineva,
jõe pääle jõudevada.”
Läksin jälle tükki teeda,
tükki teeda pallu maada.
Kes mul vasta või tulesse?
Tulli vasta tähekene.
Mina tähte teretama:
„Tere, tähti, täisi meesi,
kas sa nägid meie venda
mere pääle või minema,
jõe pääle jõudevada?”
„Jah, ma nägin teie venda,
mere pääle või minema,
jõe pääle jõudevada –
luise lootsiku nõnasse,
puise purju keskeelle.
Ei tule ta enamb tagasi.”
Kuu mina nutsin venna kuube,
päeva nutsin venna pärga,
aasta venna ameta,
eluaja vennakesta.
Viisi kirjutas üles Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 429 (1) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), teksti H. Raag (H II 30, 346/7 (24) < Rannu khk, 1889).