Uppunud vend
Puhja
OL’LI MUL KOLMI VELLEKEISTA:
üte saadi marjasmaale,
tõise saadi karjasmaale,
kolmanda saadi kalale.
Üits tul’li velle marjasmaalta,
tõine tul’li velle karjasmaalta,
kolmat ei tullu kalalta.
Tei ma päise pätsikese,
lätsi velle otsimaie.
Tul’li mul vasta vana meesi.
„Tere, tere, vana meesi!
Kas sa näijet minu velle
jõe pääle jõudevat,
mere pääle sõudevat,
vähjä västär täl peona,
kala västär kaindleen?”
„Jah mina nägi – ei konele!”
Lätsi jälle tüki teeda,
tüki teeda, marja maada.
Tul’li tähte, täisi meesi.
„Tere, tähte, täisi meesi!
Kas sa näijet minu velle
jõe pääle jõudevat,
mere pääle sõudevat,
vähjä västär täl peona,
kala västär kaindleen?”
„Jah mina nägi – ei konele!”
Lätsi jälle tüki teeda,
tüki teeda marja maada,
tüki silda ma siletsi.
Tul’li kuu, kuldkübärä.
„Tere, kuu, kuldkübärä!
Kas sa näijet minu velle
jõe pääle jõudevat,
mere pääle sõudevat,
vähjä västär täl peona,
kala västär kaindleen?”
„Jah mina nägi – ei kõnele!”
Lätsi jälle tüki teeda,
tüki teeda, marja maada,
tüki silda ma siletsi.
Tul’li päivä päältä pilve.
„Tere päiva päältä pilve!
Kas sa näijet minu velle
jõe pääle jõudevata,
mere pääle sõudevata,
vähjä västär täl peona,
kala västär kaindleen?”
„Jah mina nägi ja kõnele:
veli sul vette upunessa,
ame jäi täl alla vii,
küpär jäi vii külile.”
Kübärät ikse kümme aastat,
velle ennäst elu aja.
Viis: Mari Pehka (58 a) EÜS V 550 (6) < Puhja khk – M. Pehka, 1908), tekst: Eeva Vihand (78 a) (EÜS VI 793/6 (59) < Puhja khk, Kavilda v – E. Eisenschmidt, 1909).