Venna sõjalugu
Sangaste
KES LÄITS SÕTTA MINEMA?
Veli läits sõtta minema –
esi lätsi, esi ikki;
esä trikki taossida –
esi trikki esi ikki,
veli valmist vankerda –
esi valmisti esi ikki;
ema aie ammejida –
esi aie esi ikki;
sõsar kudi sõrmikindijidi –
esi kudi esi ikki.
Sõsat võtt vellele kõnelda:
„Vellekõne, ellekõne,
ära sa sõitku iile sõta –
sõida sa sõa keske’elle,
venne väe vaije’elle:
iin om värre laskemine,
perän peni augumine.
Vellekõne, ellekõne,
kunas sa sõast kodu tuled,
kunas su lastas lahingust?”
„Sõsar, hella sõsarakene,
ei ma enne sõast tule,
eiga mu lasta lahingust,
kui nie vie viret juoskva,
mõtsa veere mõttu juoskva,
aina ladva anikida –
sis ma sõast kodu tule,
sis ka lastas lahingust.”
Tulli veli sõast kodu –
Poola verda puhu täis,
mõne maa verda mõõga otsa.
Ai ta obest tare lävel:
„Tule, esa, tunne poiga!”
Tuli esa es tunne poiga:
võõras mees, võõras obene,
venne meest iks venne open,
venne sär’ki iks vammus’kin.
Poola verda puhu täis,
mõne maa verda mõõga otsa.
Ai ta obest riida (?) ette:
„Tule, veli, tunne velle!”
Tulli veli, es tunne velle:
võõras mees, võõras obene,
venne meest iks venne open,
venne sär’ki iks vammus’kin.
Poola verda puhu täis,
mõne maa verda mõõga otsa.
Aii ta obest aida lävele:
„Tule, ema, tunne poiga!”
Tulli ema, es tunne poiga:
võõras mees, võõras obene,
venne meest iks venne open,
venne sär’ki iks vammus’kin.
Poola verda puhu täis,
mõne maa verda mõõga otsa.
Aii ta obest kua lävele:
„Tule, sõsar, tunne velle!”
Tulli sõsar, tundse velle.
„Kuis sa tunned sõsarake?”
„Kirevista kindajista,
aetusta ammejista,
kannusperä kaputista-
säält mina tundse oma velle!”
Viisi kirjutas üles A.A. Borenius Lähteenkorva (ERV 215 (1593) < Sangaste khk, 1877) (SKS, LÄhteenkorva nr 310), teksti kirjutas üles Villem Korb (H IV 3, 897/8 (15) < Sangaste khk, Uniküla k – Friedr. Kuhlbars (saatja), 1890), täiendatud (E 56030 (48) < Sangaste khk, Korijärve k – E. Päss < Marta Kiršbaum (78 a), 1925).