Kari kadunud. Hobuse otsija
Rõngu
Karjalaul
KAUA KÄISIN KARJADESSA,
kaua karja hoole pool,
vai mina hulgasta uneti –
karjast katte karjat-lehma
eest katte esa hobune.
Pandi orja otsimaie,
nõrka venda nõudemaie –
ori es otsi hobusta,
nõrk es nõua ratsukesta.
Läksin ise otsimaie.
Võtsin valjad ma vajasta,
päitsed pääva tõusuteelta.
Tuli mull vastu kuukene,
võtsin kuulta ma kuuluta:
„Tere kuuda, kulda-meessa,
juhata mull’ karjat-lehma
ja ka raudjat ratsukesta!”
Kuu kuldane kuulutas:
„Kaasikussa karjat-lehma,
hobu hulgub heinamaala.”
Mina jälle otsimaie.
Võtsin uuest päitsed pihku,
valjad kaenla kaeluspidi,
läksin mõne sammukesta,
pea paari kümmenda.
Hobu vastu hirnumaie.
„Kus sa olid, mu hobune –
eks sina olnud orassel,
tantsind talu tataressa,
rünnasid suvirügida?”
Hobu vastu vaidlemaie:
„Ei mina olnud orassel,
ei mina tantsind tataressa,
ei rünnand suvirügida –
metsas mõnda heina sõin,
mis mul magus maitsimaies
ega pahas panemaies.”
Viisi kirjutasid üles P. Kurg ja hr. Bruus (EÜS II 19 (65) < Rõngu khk, 1905), tekst: Mihkel Rebane (H, Jõgever 2, 15/17 (674 (2) < Rõngu khk, Schloss-Ringen [Suure-Rõngu] m, Piiri t – Mihkel Käärik, 1888).