Harja otsimine. Mõõk merest
Jõhvi
JU KUULIN PÜHAD TULEMA,
jaanipää jalul õlema,
jooksin joostes käisin kiuste,
astusin sammud saledad,
sammu vahed valgeemmast,
sammu otsad õigeemast.
Tõin kuused tuua edeje,
kased kammeri lävele,
lepad lie lõukeelle.
Läksin kulles kuuskeeije,
kallis kase latvae,
armas aava õksideie,
suga kullatu käessa,
hõbedaine täialauda.
Sääl soen sulaste päida,
kasin karjalaste päida,
arin päida armetumil.
Suga sulbasti mereje,
täie lauda lainedeie.
Mina Piedri palveella:
„Oi Pietri, püha sulane,
Andres, armas käskujalga,
Paavel, Looja palguline,
mine, too suga meresta,
täielauda lainetesta!”
Ei mend Pieter poisikene,
Andres armas käskujalga,
Paavel Looja palguline.
Läksin ise noorukeine,
noorukene nõdrukene,
läksin vöeni vedeje,
kaelani kalakuduje.
Mis see elkas elmideie,
mis see puutus põlvideie?
Kulda elkas elmideie,
mõõka puutus põlvedeie.
Võtsin mõõga põlvista,
kulda elki elmistanne.
Vein mina mõega mõisaaie,
panin sakste laua pääle.
Sääl need saksad katselesid,
isandad imetellesid,
prouad pooli naeraleisid:
„Kust see mõõka siia toodud,
kust see mõõka siia saadud?”
See mõõka sõasta toodud,
sõameeste sõrmeluista,
vainumeeste varvasluista.
Laulnud Leenu Pakas (59 a) (EÜS II 755 (132) ja EÜS II 668/70 (166) < Jõhvi khk, Kurtna v, Edivere k, Raudi t – P. Penna ja K. Luud (1905)