3. ÄRA SURI MO ISAKE (Vai) viisiviide

Ema haual
Vaivara

2r_arasurimuisake_vai_93_
ÄRA SURI MO ISAKE,
ära suri mo emake,
jätis hulga hullukesi,
tua täie tuvvikesi,
lavva taie lapsukesi –
võera toita, võera katta,
võera lüia, võera lükka. –
(Võeras) annab süiä hanguteli (hauguteli?),
annab juvva, norguteli,
otsib riidu riietesta,
jahti jala taluksista.

Kuhu pian ma minema,
kuhu pian pia panema?
Hale hallika asuda,
pime pilveje pugeda,
korg’ on mennä taeva alla!

Ehk lään mutist mulla alla,
rotist rohu-kande alla?

Miks sina jätid hulkumaie,
mööda maanteed reisimaie?

Kas lään isa haua pääle,
voi lään ema haua pääle,
votan isaga kõnelda,
võtan emaga kõnelda:

„Touse üles, mo isake,
touse üles, mo emake,
touse mo pead sugema,
ande-vaka valmistama,
kirstu kaanta kergitama,
valget särki vaalimaije,
uuta kuube andamaije!”

Vastas eite, vastas taati:
„Kust voib toussa, kui ei pääse –
muru alla, muru päällä,
muru kasvab keskeella,
muru kasvab alla mulla,
aruheina pääle haua,
muru hallikad (?) tugevad!”

H II 7, 11/2 (11) < Vaivara khk. < Narva – Kaarel Johannes < Võrgu Mari (1890); viis: KKI_RHL_62_24

Tagged with:
Posted in Lapsepõlv