16. PIKÄ PUU, ARVA MÕTSA (San)

Kuri kodu

Sangaste

san_37_ERV_156_(1160)_pika_puu_1r

PIKÄ PUU, ARVA MÕTSA
ei ole maha ragujat,
tüme kokku tümpsijat,
ladva kokku laskijat.
Veli viil om väikene,
sõsar sõrme-suurukõne.
Onupoja ullukõse,
tennu tare tedreluista,
pannu paari pardsiluista,
roovi pääle rotiluista.

Kodu minnä – mis nu tettä,
vai nu (võinu?) mõtsan ka maata,
vai nu kuuku kuuse all?
Ei ma tohe kodu minnä -
kottun kurja kuulutuse,
ülihalva haugutuse.
Nee läävä läbi süäme,
kütvä (1) läbi külleluie,
läbi paukva paha meele,
läbi leinatse süäme.
Kottun kurja perenaise:
vällä tulli, väits peon,
kotta läits, kurik peon.

Siin om kuri perenaine,
üriluida, üripuida,
tõne silm tal tõisipäide,
puul’ põske pahepide;
haar ta minnu hammastege,
kisk ta minnu küüdsige;
andse mulle siini süvvä,
tampse mulle tatt’e süvvä.
Ma lei seene saina vasta,
vana tati tallat vasta.

1 virgaste minema

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 156 (1160) < Sangaste khk, 1877); tekst: Liis Uibu (65 a) ja Liisa Siirak (Kösti Liisa) (59 a) (H II 6, 754/5 (73) < Sangaste khk, Keeni v – P. Saul, 1890) ja (E 56445 (11) < Sangaste khk, Lauküla – N. Treumut, 1925).

Tagged with:
Posted in Õdagu