3. IMEKENE MEMMEKENE (San)

Haned kadunud

Sangaste

1r_v15_H_II_818_(13)

IMEKENE MEMMEKENE,
muile annid muuda tööda,
sulasile suurta tööda;
mulle annid alba tööda -
annid mulle ani’ oita,
ani’ oita, kana kaitsa.

Aije ani ma vesile,
lasi kana laineile.
Tul´l´i augas´ alta vie,
mudakurvits alta mua,
vei ani mull vesista,
lask´ kana laineista.

Ai ma ulli otsima,
nõrka velle nõudema -
es saa ullil otsitus,
nõrgal vellel nõvvetus.

Lätsi esi otsima,
esi nõssi nõudema.
Sai ma Tooni nurme pääle,
näi kümme kündijät,
säidse ägli äestäjät.
Sis ma küsse kündijalt,
ääle lausi äestäjäle -
es no kündija kõnele,
äestäja äält es lausu.

Võti kündijal kübärä,
aestäjäl ää obese,
sis no kündijä kõneli,
äestäjä ääle lausi:
„Mine omma mõisijade -
miä sulle süvvä andas,
tuo om sino ani liha,
miä sulle juvva andas,
tuo om sino kana veri!”

Viisi kirjutas üles J. Tamm (H II 59, 818 (13) < Sangaste khk, 1909), tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, u 35 a) (H II 5, 370/2 (7) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Tagged with:
Posted in Ilujutulidse laulu