Mõõk (suga) merest
Jõhvi
KUULIN KIIGEL KIIGUTAVA,
õunapuussa õisetava.
Tõin kuused tua edeje,
kased kammeri lävale.
läksin kulles kuuskeeie,
kallis kase latveeie,
suga kuldaine käessa,
õbedane täie-lauda.
Suga sulbasti mereje,
täie-lauda laineeie.
Mina Peetri palveelle:
„Oi Peeter, püha sulane,
Andres, armas käskujalga –
mine, tuo suga meresta,
täielauda lainedesta!”
Ei mend Peeter poisikene,
Andres, armas käskujalga,
Paavel, looja palguline.
Läksin ise, neitsikene,
neitsikene, noorukene,
läksin ööni (1) vedeje,
kaulani kalakuduje,
elmeni Emajõgeje.
Mida puutus põlvideie,
mida elko elmideie?
Mõõka puutus põlvideie,
kulda elko elmideie.
Võtin mõõga põlvistanna,
kulda elko elmistanna,
vein mina mõõga mõisaaie,
pannin sakste laua peale.
Seal nied saksad katselesid,
isandad imetelesid,
prouad pooli naurastasid:
„Kust sie mõõka siia tuodu,
siia tuodu, siia saadu?”
Sie mõõka sõasta tuodu,
sõamieste sõrmeluista,
vainu-mieste varvaluista.
Nõnda sõas mehe päida,
kui on maalla mättaaida,
nõnda sõas sõrmeluida,
kui on aias teibaaida.
1 – vööni
Tekst: H II 1, 427/8 (594) < Jõhvi khk, Kurtna v, Aidu t – M. Ostrov, O. Kallas < Mari Maater (Vedu Mari), 66 a (1888); viis: EÜS VI 890 (73) < Jõhvi khk, Illuka v, Raudi k – A. Sildnik, P. Penna < Lien Pakas (1909).