Härjad murtud
Jõhvi
LÄKSIN MA TILLUKE TIOLE,
vaidu aga ärra välja peale,
künnin tüki, künnin teise,
akkasin kolmat kündamaie,
neljata nimetamaie,
viiet vissist mõtlemaie.
Lasin ärjad lõuneelle,
panin sahad sahti lõikma,
jutad juttu tõukamaie,
ikke ärge oidamaie.
ise eidin ma magama.
Tuli suosta sompeljalga,
aavikusta arvaküüsi,
ära tema kiskus kiudu ärja,
ja siis murdis musta ärja,
ära sõi sõge mõlemad.
Mina koju nuttadessa,
aladessa alla õvve.
Küsitelle eidekene,
küsitelle taadikene:
„Mis sina nutad, poiga noori,
mis sina, ainuke, alatsed?”
Mina aga mõistsin, kohe kostsin:
„Läksin ma tilluke tiole,
vaidu aga ärra välja peale,
künnin tüki, künnin teise,
akkasin kolmat kündamaie,
neljata nimetamaie,
viiet vissist mõtlemaie.
Lasin ärjad lõuneelle,
panin sahad sahti lõikma,
jutad juttu tõukamaie,
ikke ärge oidamaie.
ise eidin ma magama.
Tuli suosta sompeljalga,
aavikusta arvaküüsi,
ära tema kiskus kiudu ärja,
ja siis murdis musta ärja,
ära sõi sõge mõlemad.”
„Ole vaida, poiga noori,
must lehm tieb musta ärja,
kiut lehm teeb kiudu ärja,
ku’ pole sarvija peassa –
paneme kõrvist kündamaie,
karvust atra kandamaie.”
Tekst: H II 1, 239/40 (351) < Jõhvi khk, Käva k – M. Ostrov, O. Kallas < Kristjan Villmann (Mari mees), 60 a. (1888); viis: EÜS VI 902 (122) < Kohtla v, Käva k – A. Sildnik, P.Penna < Kristjan Villmann 1909 < A. Martin (1908).