Härjad murtud
Lüganuse
LÄKSIN MÕISA KÜNDAMAIE,
noorde ärgide nõjalla,
uue atra uhkusella,
vana sahkade varalla.
Kündsin tüki, kündsin kaksi,
natukeise kolmatagi,
vähekeise neljatagi.
Siis minu ärjad vast väsisid,
ruunad raugad raugenesid.
Lasin mina ärjad lõuneelle,
lõuneelle, laaneelle,
küla alla küngasteie,
mäe alla mätasteie.
Uinusin ise magama.
jo tuli unti uusikusta,
jo tuli kurat kuusikusta,
mäda-küüsi männikusta,
pagan paksusta pajusta.
Kiskus multa kiudu ärje,
tõmbis mult tõmu vasika.
Mina vade kodu kurtamaie,
aladessa alla õue.
Tuli vasta eidekene,
jo tuli vasta taadikene:
„Mis sina ikked, noori meesi?”
Mina vade mõistin, kohe kostin:
Seda’p itkeda, eidekene,
Seda’p targun, taadikene:
Läksin mina mõisa kündamaie,
noorde ärgide nõjalla,
uue atra uhkusella,
vana sahkade varalla.
Kündsin tüki, kündsin kaksi,
natukeise kolmatagi,
vähekeise neljatagi.
Siis minu ärjad vast väsisid,
ruunad raugad raugenesid.
Lasin mina ärjad lõuneelle,
lõuneelle, laaneelle,
küla alla küngasteie,
mäe alla mätasteie.
Uinusin ise magama.
jo tuli unti uusikusta,
jo tuli kurat kuusikusta,
mäda-küüsi männikusta,
pagan paksusta pajusta.
Kiskus multa kiudu ärje,
tõmbis mult tõmu vasika.”
Taati kuuli, mulle kosti:
„Ära sina itke, noori meesi,
meil on kodu kolmi lehmi:
kiri lehm teeb kiudu ärja,
tõmmu lehm teeb tõise ärja.
Kui ole sarvija päässa,
paneme kõrvist kündamaie,
karvust atra kandamaie,
savast sahkapuud vedama.”
Tekst: H II 1, 598/600 (774) < Lüganuse khk, Saka k – M. Ostrov, O. Kallas < Mihkel Peeterson, 55 a. (1888); viis: EÜS VI 872 (1) < Lüganuse khk – August Sildnik, Peeter Penna < Abel Klement (1909).