Abielu

Tõbine naine

Jõhvi/Lüganuse

VÕTSIN MULLU NAESE NOORE,
tunamullu teise poole.
Ei saand ööd juures õlla,
kahte ööd kaulustikku –
akkas puusasta pudema,
labaluista laskemaie,
säeremarjusta magama.

Läksin külaeide juure:
„Külaeided, eidekesed,
külamemmed, memmekesed,
aidake aru pidada,
andke nõuu natukese,
kuidas pean mina kõrda saama. –
Võtsin mullu naese noore,
tunamullu tõise poole,
ei saand ööd juures õlla,
kahte ööd kaulustikku,
akkas puusasta pudema,
labaluista laskemaie,
säeremarjusta magama.

“Oh sa rumal noori miesi,
küta küla külmad saunad!
Vii sauna vihtelema,
siis saab abi arstitud.
Viska linnaksed liguje,
õdrad õtseti vedeje,
kaurad kaksi mättaeie. –

Kahed jalad sull jalutsis
kahed sääred pealle sängi
kaksi pead on pealutsissa.”

Tekst: H II 1, 181 (257) < Jõhvi khk, Toila k < Lüganuse khk – M. Ostrov,  O. Kallas < Kadri Traaver, 62 a. (1888); viis: RKM Mgn II 725, a – Püssi al, Metsa t – Herbert Tampere < Aino Källo (1962).

Tõbine naine

Jõhvi

VÕTIN MINA MULLU NAISE NOORE,
tunamullu teise poole,
väin (vein) ma ella einamaale,
panin kulla kaare peale.
Niitis kaare, niitis kaksi,
akkas kolmat niitamaie,
neljata nimetamaie,
viiet vissist mõtlemaie –
akkas põlvista põdema,
labaluista langemaie,
ja siis niusist niksumaie.

Läksin linna arsti juure,
taha Narva targa juure,
mis sie arsti arbutelleb
mis sie tarka targutelleb.

„Võtin mina mullu naise noore,
tunamullu teise poole,
väin ma ella einamaale,
panin kulla kaare peale.
Niitis kaare, niitis kaksi,
akkas kolmat niitamaie,
neljata nimetamaie,
viiet vissist mõtlemaie,
akkas põlvista põdema,
labaluista langemaie
ja siis niusist niksumaie.”

Arsti mõistis, kohe kostis:
„Mine kodu, miesi noori,
vii õdrad õtsite jõgeje,
kaerad kaksi allikaie,
siis saab naine terveesta,
terveesta, tuoreesta,
priskeesta, punasesta!
Kahed jalad sull jalutsis,
kahed sääred pealle sängi,
kaksi pead on pealutsissa.”
Tekst: H II 1, 241/2 (353) < Jõhvi khk, Käva k – M. Ostrow,  O. Kallas < Kristjan Villmann (Mari mees), 60 a. (1888); viis: EÜS VI 902 (125) < Jõhvi khk, Järve v, Käva k – A. Sildnik ja P. Penna < Kristjan Villmann, 83 a (1909).

Sundija sulane. Tõbine naine

Jõhvi

OLIN MINA SUNDJAL SULASEKS,
sundijal olid suured ruunad,
suured ruunad, laiad laugud,
need tahid suvel sugeda,
rauda harjal harida,
vaski kammile kasida.

Siis minu piitsul peksetie,
tõrvanööril tõmmatie
Sain mina, vaene mees, valama,
valasin mina Valga poole,
säält jälle linna poole.
Linnast võttin noore naese,
vein mina kullani koduie,
marjani oma majaie,
vein mina ella heinamoale,
panin kalli koare peale.

Niksus heina niitatessa,
loksus loogu võttatessa.
Hakas ta põlvista põdema,
labaluista langemaie.

Mina võttin küüritin külaie,
taarutin taha taluie:
“Aidakem aru pidada,
kuda see ellik tööle hakkab?”
“Vii sina linnaksed vedeje,
õtrad õtseti jõgeje,
kaurad kaksi kaldaelle –
siis see ellik tööle hakkab”

Viis: Madis Krasmann (58 a) (EÜS VI 884 (55) < Jõhvi khk, Illuka v, Kurtna k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909), tekst: Mari Rebin (H II 37, 354/5 (21) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme t – Tõnu Wiedemann, 1891).

Tõbine naine

Vaivara

VOTSIN NAISE NUORUKESE,
linapihta, pienikese,
vein ma ella einamaale,
kandsin kalli kaare peäle.
Niitis heina – laksus metsa,
paukusid paju-alused,
kumasivad kuusemetsad.
Niitis kaare, niitis toise,
hakas kolmat niitamaie –
hakas polvista podemaie,
labaluista laskemaie,
säremarjadest magama,
pollepaeldest paisuma.

Mina nuttades koduje,
aladessa küla vahele.
Külanaised kõik küsima:
„Mis sa nutad, nuori miesi?”
Mina aga moistsin, vasta kostsin:
„Miks maei nuta, nuori miesi! –
Votsin naise nuorukese,
linapihta, pienikese,
vein ma ella einamaale,
kandsin kalli kaare peäle.
Niitis heina – laksus metsa,
paukusid paju-alused,
kumasivad kuusemetsad.
Niitis kaare, niitis toise,
hakas kolmat niitamaie –
hakas polvista podemaie,
labaluista laskemaie,
säremarjadest magama,
pollepaeldest paisuma.”

„Mäne kodu, nuori miesi,
kütä sauna küömenilla,
tuo siis tuobi viinakesta,
toine tuopi odra vetta.
/…/
Siis saab naine terveks tehtud.”

Tekst: H II 1, 100/1 (145) < Vaivara khk, Auvere k – M. Ostrov, O. Kallas < (kirjut. Auvere koolmeister Johannes) (1888); viis: EÜS VI 898 (102 ab) < Jõhvi khk, Mäetaguse v, Mäetaguse k – A. Sildnik ja P. Penna < Iida Anni, 32 a. < Mihkel Anni, 71 a. (1909).

Tõbine naine

Lüganuse

VÕTIN MULLU NOORE NAISE,
noore naise, piia priski,
küll oli priske ja punane,
küll oli terve ja tegeva,
küll oli valge ja valusa!

Ulkus kui muna murulla,
käis kui kena kerolla,
õunakeine päälla õue,
lehekeine liepajalla.

Tuli ella einaaega,
ja siis ruki-lõiku aega.
Veisin ella einamaale,
kalli kaare kieringuie.
Lei sie kaare, lei sie kaksi,
lei kogu kolmatagi,
natukeise neljatagi,
väheeise viietagi.
Akkas põlvista põdema,
sääremarjusta magama,
labaluista langemaie.

Mis minu mehe nõusta,
poisi koera kombeesta,
mehe viksi viisidesta?
Võtin alli alleeni,
sõidin Viru virsti (?) juure,
ja siis Arju arsti juure,
taha Narva targa juure.

Ei avitand Viru virstid
Viru virstid, Arju arstid
taha Narva suured targad.
Mõtelesid, ütelesid:
„Mine koje, miesi noori,
viska linnaksed liguje,
õtrad õtsite vedeje,
kaerad kaksi mättaaie;
naine vaagub vardusida,
mi’ sina tegid teki alla,
vajotelid vaiba alla.”

H II 1, 618/9 (799) < Lüganuse khk., Aidu k. – M. Ostrow & O. Kallas < Liisa Kriisa (1888)

Tõbine naine

Vaivara

VOTIN MULLO NAISE NUORE,
tunamullu toise puole –
oli priske ja punane.

Jo oli moni nädali,
vieris viisi päivakesta,
kulus kuusi tunnikesta –
akas puusäst pudema,
labaluiest langemaie.

Külä eit, ole eidekene,
aitage aru pidädä,
nou lüüa neljäkestä,
kuida saab naine terveesta,
terveesta, tuoreesta.

Aitasid siis aru pidädä,
nou lüüa neljäkestä:
„Vie sina linnaksed vedeje,
odrad otsite jogeje,
kaurad kaksi hallikaie –
siis saab naine terveesta,
terveesta, tuoreesta!”

Tekst: H II 1, 57 (72) < Vaivara khk, Puhkova? k. – M. Ostrov ja O. Kallas < Kuppari Ann Kontsa, 60 a. (1888); viis: EÜS VI 897 (99) < Jõhvi khk, Mäetaguse v, Liiva k – A. Sildnik ja P. Penna < Jakob Ploom, 74 a. (1909)

Tõbine naine

Vaivara

VODIN NAISE NOORUKAISE,
lina(?)-pihta pienikäise,
vein mie ellä heinämaale,
kandasin kalli kaare pääle.

Löi tämä heinä – loksus (laksus) metsä,
paukusid paju-alused,
kumasivad kuuse-salgad.

Niitäs kaare, niitäs toise,
hakas kolmantat niitämäie –
(siis) hakas polvista podemaie,
laba-luista langemaie,
sääre-marjadest magamaie,
polle-paulust paisumaie.

Mie lään külä eide juure,
oma kurbtust kuulutamma,
oma hädä-ohkamisi,
vaesust vällä rääkimäie.

Eite sie moistas, kohe kostas:
„Midä’s itked, noori miesi,
mie’gä vaine mehekäine?”

Kohe moistsin, kohe kostin:
„Miks mien (mi en?) itke, miesi noori –
vodin naise noorukaise,
lina(?)-pihta pienikäise,
vein mie ellä heinämaale,
kandasin kalli kaare pääle.

Löi tämä heinä – loksus (laksus) metsä,
paukusid paju-alused,
kumasivad kuuse-salgad.

Niitäs kaare, niitäs toise,
hakas kolmantat niitämäie –
(siis) hakas polvista podemaie,
laba-luista langemaie,
sääre-marjadest magamaie,
polle-paulust paisumaie.”

Eitega moistas, kohe kostas:
„Mene kodo, noori miesi,
küdä sauna küömenilla,
auvu vihta avikulla,
too siis toobi viinakestä,
toise toobi otra vettä –
siis saab naine terveks tehtud!”

Tekst: H II 7, 5/6 (7) < Vaivara khk, Repniku k – Kaarel Johannes < Andres Lett (1890); viis: EÜS VI 897 (101) < Jõhvi khk, Mäetaguse v, Liiva k – A. Sildnik ja P. Penna < Jakob Ploom, 74 a. (1909)

Tõbine naine

Vaivara

MULLU VÕTSIN NAISE NOORE,
tunamullu tõise poole.
Küll oli priske ja punane,
küll oli valge ja väleda!

Tuli see ella heina-aiga,
vein mina ella heinamaale,
kalli kulla kaare pääle.

Niitas heina, välkos metsa,
võtas loogu, laksus kõrbe.
Hakas põlvista põdema,
sääremarjasta magama,
põllepaelust paisumaie,
õlaluista oigamaie.

Mina kodu nutatessa.
Eit oli vastas, taat oli vastas,
vastas need vanad mõlemad:
„Mis sina nutad, poega noori,
mis saina, ainke, alatsed?”

Mina mõistsin, mina kostsin:
„Mullu võtsin naise noore,
tunamullu tõise poole.
Küll oli priske ja punane,
küll oli valge ja väleda!

Tuli see ella heina-aiga,
vein mina ella heinamaale,
kalli kulla kaare pääle.
Niitas heina, välkos metsa,
võtas loogu, laksus kõrbe.
Hakas põlvista põdema,
sääremarjasta magama,
põllepaelust paisumaie,
õlaluista oigamaie.”

Eite rääkis, taati kostis:
„Võta alle hallikene,
võta kõrva kõrvikene,
musta muidu jooksemaie,
sõida tüki Türgimaada,
kuuda kaksi Kuuramaada,
päiva kaksi Pärnomaada –
otsi tarka Türgimaalt!”

Võtin alle hallikese,
võtin kõrva kõrvikese,
musta muidu jooksemaie.
Sõidin tüki Türgimaada,
kuuda kaksi Kuuramaada,
päiva kaksi Pärnomaada.

Tuli vasta vana eite,
vana eite, tarka eite,
eite minulta küsima:
„Mis sa otsid, noori meesi?”

Mina mõistsin, mina kostsin:
„Mullu võtsin naise noore,
tunamullu tõise poole.
Küll oli priske ja punane,
küll oli valge ja väleda!

Tuli see ella heina-aiga,
vein mina ella heinamaale,
kalli kulla kaare pääle.
Niitas heina, välkos metsa,
võtas loogu, laksus kõrbe.
Hakas põlvista põdema,
sääremarjasta magama,
põllepaelust paisumaie,
õlaluista oigamaie.”

Eite mõistis, eite kostis,
eite targasti kõneles:
„Oh sina hullu mees, rumala –
mine kodu noori meesi,
viska linnaksed vedeje,
kaerad kaksiti tagaje –
kaksi päida saab pähitsesse,
neli jalga jalutsisse!”

Tekst: H I 1, 13/4 (13) < Vaivara khk – Nikolai Heek (1888); viis: EÜS VI 878 (29a) < Järve v, Valaste k – A. Sildnik ja P. Penna < Gustav Ossi (1909).

Kuri mees

Jõhvi/Lüganuse

Noorelt mehele

LÄKSIN NOORELTA MEHELE,
kese-kasvult kaasalene,
kaas ei pannud kasvamaie,
mies ei mielta võttamaie.
Kaasa katsus kangaaida,
miesi mieli riideeida:
kas on särki selga mööda,
õlalapp õlada mööda,
vikel-viisi säärta mööda. –
Ku’ põle särki selga mööda,
õlalapp õlada mööda,
siis sull pingub pihlakane,
raksub raske remmelgaine,
siis saab silmad sinisest,
kõrva ääred kõlletanest.

H II 1, 371/2 (529) < Jõhvi khk, Ädise v, Vasavere k < Lüganuse khk, Aa m. – M. Ostrow O. Kallas < Leen Pors, 55 a. (1888) & RKM Mgn II 725, a – Püssi al, Metsa t – Herbert Tampere < Aino Källo, 1962.

Hea mees

Jõhvi

Hää mees

VOT KUS MIESI, KUI MINULLA,
vot kus kaasa, kui kanalla!
Kui täma kõrtsist kodo tuleb –
piab pillila üleval,
kannelil vieb kammerije,
paneb patjuje magama,
ebemije ingamaie!

Vot kus mies, kui minulla!
Sie tieb kapad, sie tieb kannud,
sie tieb pieni piekerida,
sie tieb kaanega karikad!

Tekst: EÜS VI 1019/20 (175) < Jõhvi khk, Illuka v, Raudi k – A. Sildnik, P. Penna < Lien Pakas, 64 a. (1909); viis: EÜS VI 890 (76) < Jõhvi khk, Illuka v, Raudi k – A. Sildnik. P. Penna < Lien Pakas, 64 a. (1909).

Joodik mees. Joodiku hobune

Jõhvi

ÕDE ELLA, EKS MA ÜELNUD,
sõsar kallis, kas ma ei kielnud:
ära sina joose joodikulle,
piad ei pista püeraselle! –
Kus on juodiku obone,
kõrtsi käia kõrvikene?
Seisab kõrtsi seina külles,
vahib kõrtsi varna külles;
silmad süevad, suu valutab (valatab?),
kabjad kangasta kuduvad!
Ise kõrtsi kõlgaste magaja,
seina ääre p(ü)öherdaja!

Tekst: EÜS VI 1037 (197) < Jõhvi khk, Mäetaguse v, Atsalama k < Äksi khk, Elistvere v. – A. Sildnik, P. Penna < Jüri Kurs, 61 a. (1909); viis:  EÜS II 755 (130) < Jõhvi khk, Kurtna v, Edivere k, Raudi t – P. Penna, K. Luud < Leenu Pakas, 59 a (1905).

Joodikul mehel. Kasvatus asjata

Jõhvi

OH MA VAENE, MIKS MA LÄINUD
juomarille mehele!
Juomaril saab nälga näha,
ei saa enam tagasi!
Oh minu isa, oh minu ema,
miks te kallist kasvadetta?
Enne viskand vedeje,
enne tõukand tuleje –
sial saand vesi vieretama
jõe kallas kasvatama.

Tekst: EÜS VI, 917 (10) < Jõhvi Voka v. – A. Sildnik ja P. Penna < Ann Haugas, 82 a. v. “Konju vaestemajas, Jõhvi k (Konju mõisast pärit.)” (1909); viis: EÜS VI 905 (141) < Jõhvi khk, Järve v, Kukruse k – A. Sildnik ja P. Penna < Maarja Ots, 79 a (1909).

Kuri mees. Noorelt mehele

Jõhvi/Vaivara

Ei noorelt mehele

LIENUKENE, LINNUKENE,
Lienu-lindu, tüttarida!
Miks läksid vara mehele,
kese kasvu kaasadelle?
Kaasa ei pane kasvamaie,
mies ei mielta vottamaie!
Kaasa katsub kangaaida,
mies neid miele riideida.
Kui’ (ei) ole särki selga müöda,
ola lappu olga müeda,
vikkel viisi säärda müeda –
siis jo tuigub tuomikane,
plaksub jo pajune piitsa,
niksub piitsa niinepuune,
virub piitsa ounapuune,
keik sinu pienta pihta müeda,
onnetuma ola müeda!
Pale jo tunneb viisi märki,
toine pale toine viisi,
siis saab kokku kümme märki.

Tekst: EÜS VI, 922 (21) < Jõhvi khk, Voka v,  Toila k < Vaivara khk, Peetri v, Utria k – A. Sildnik ja P. Penna < Ann Konsa, 76 a. v. “Toilas Utriast pärit (laulud)” (1909); viis: EÜS VI 876 (19) < Jõhvi khk, Voka v,  Toila k – A. Sildnik ja P. Penna < Pouliine Teniissen, 53 a (1909).

Ära mine noorelt mehele. Kuri mees. Joodiku hobune

Jõhvi

NEITSIKENE, NUORUKENE,
ära mine noorelta mehele,
kese kasvu kaasadelle!
Kaasa küsib kangaaida,
mies ei mieldi riideeida,
Ürje särkida üvada,
kaasa särki kaunikesta!
Kui ei õle särki selga müeda,
pihalappi pihta müeda –
siis vast tuigub tuomingane,
ja siis vaarub vahteraine
minu pienta pihta müeda,
kallista kalada müeda,
siledatta selga müeda!

Ära mine juomarille!
Kus on juomari obune,
Lakke-kuera lauku ruuna?
Sidib kõrtsi seina külles,
vahib kõrtsi varna külles!
Silmad süevad, suu valatab,
kapjad kangasta kuovad,
saba lõhub lõuendida!

Tiadaksivad tüttarlapsed,
tiadaksivad, tundeksivad,
vihaselle viedamaie,
kurjale kõsitamaie,
õelaile ötsitamaie!
Paneks pakule palaka,
vahelõtte vaiba servad,
kuue kõrva kuue õlmad,
kui vieb kurjale magada,
õelalle õiendatta,
rivedalle ringutatta!

Tekst: EÜS VI 1132/3 (5) < Jõhvi khk, Voka v, Pühajõe vm – A. Sildnik < Mari Sillembach, 80 a (1908); viis: EÜS VI 873 (9) < Jõhvi khk, Voka v – A. Sildnik ja P. Penna < Liena Klüüts, 50 a (1909).

Hea mees

Lüganuse

OI MINU MESINE MIESI
oi minu kalane kaasa,
oi minu tuomi tõinepuoli,
oi minu kallis kaasakeine,
puhas tõine puolekeine,
säädus sängi täidivine!

Et pidand minule uolta,
uolt sina uolind tütarelle,
pidid muldaje mureta,
kabelie kandsid uole,
mullas mu mure pidaja,
avvas mo abitegija,
leiva tuoja alla mulla.

Tekst: H II 1, 637 (829) < Lüganuse khk, Aidu k – M. Ostrow,  O. Kallas < Liisa Kriisa (1888); viis: EÜS XII 1407 (19) Maidla v, Uniküla – V Rosenstrauch, Oskar Köster < Miili Randmer (1915).

Hea ja halb mees

Lüganuse

VÕTKU PERGEL NIEDGI PEIUD,
kaotago niedgi kaasad,
vastu puida, vastu maida,
vastu kuumija kivija,
teravida teibaaida,
kie sie kaulab kõiki nähes,
suud annab sulaste nähes,
palub palju rahvaassa. –
Sie’p pole miesi, mi minulla,
sie’p pole kaasa mi kanalla,
sie’p pole tuomi tõinepuoli!

Oh minu kallis kaasakeine,
puhas tõinepuolekeine,
säädus sängi täidivine –
ei sie kauland kõiki nähes,
suud andand sulaste nähes,
palund palju rahvaassa.
Sie jo kaulas kammerissa,
silitas lina siessa,
palus patjuje vahella.

H II 1, 622/3 (804) < Lüganuse khk., Aidu k. – M. Ostrow & O. Kallas < Liisa Kriisa (1888) & KKI RLH 61:22 (5) Lüganuse k – Ruth Mirov, Ülo Tedre < Maali Kirikmar, 1961.

Joodik mees

Lüganuse

ÕDE ELLA, EKS MINA ÖÖLNUD,
sõsar kallis, eks mina kielnud:
äla sina juokse juomarille,
käi sina kõrtsi käimarille!

Ei ole juomaril rahada
kõrtsi käimaril kobika.
Ööd magab küla tuassa,
päivad kõnnib kõrtsi tiella,
ise on kõrtsi laua päälla,
kübar on kõrtsi laua alla.

Kui tuleb kõrtsista kodoje,
õtsib riidu riideesta,
õtsib süüda süömisesta,
viga vie tuomisesta,
jagu jala rättidesta.

H II 1, 635 (825) < Lüganuse khk., Aidu k. – M. Ostrow & O. Kallas < Liisa Kriisa (1888) & EÜS XII 1407 (26) Maidla v, Tarumaa k – Oskar Köster < Katri Sirts, 1915.

Joodik mees. Endine elu isakodus

Lüganuse

MIS OLI MUKSIJAST MEHESTA,
kallist abikaasakesest –
pesen mukki, kasin mukki,
pesen mukki peeneeste,
kasin mukki kaunikeste.
Mukk see kõnnib neitsi-teeda,
hulk tal hoorasid järele,
lippab litside järele,
ostab hoorale õluta,
liidab saia litsidelle.

Oma naene naesukene,
see on koeraksa koduni,
ajajaksa alla õue.

Tuleb siis kõrtsista kojuje,
tuba tal tule valule,
kammer küünla kuumaella.
Hakkab jalgu lahti tegema –
viskab sukad sõnnikulle,
kingad keske põrmandulle:
külap marja võtab maasta,
armas ahjule lautab,
kallis kannab kuivamaie.

Kui ei marja võta maasta,
armas ei ahjule laota,
kallis ei kanna kuivamaie –
küll siis matrak võtab maasta,
algu ahjule laotab,
kantsik kannab kuivamaie.

Heitis siis ise magama,
võttis alu alla vaiba,
andis alule teada.

Mina andsin jalule teada,
kätt ma uksel ulatasin,
sagarale satutasin.
Oh minu endista eluda,
kallista kasupõlvekesta,
kus mina eidega elasin,
audujaga asetelesin,
kellelt ma pea sugesin,
jalad alla arisin,
vöö vööle kinnitasin,
keskpaiga kena pidasin.
Tekst ja viis: EÜS XII 1485/9 (67) ja EÜS XII 1407 (19) < Lüganuse khk, Maidla v, Uniküla – V. Rosenstrauch, Oskar Köster < Miili Randmel (1915).

Joodik mees

Lüganuse

Tekst ja viis: KKI, RLH 62:28 (1) < Lüganuse khk, Uniküla – Ruth Mirov < Alvine Schmuul < Emma Osju (1962).

Oma ja mehekodu. Kuri mees. Joodiku hobune

Jõhvi

NEITSIKENE, NOORUKENE,
kodu maksid sina kulla,
isa õvvesa õbeda.
Said sina sinna saaneessa,
sinna õvveje ujunesta.
Viisi päiva õlleesta –
akkas äia augutama,
akkas ämma augutama:
“Mis oli sinul tuuessanna –
ei olnd obust, ei olnd ärga,
ei olnd lehma lüpsikulla!
Ei sina maksa maasta rooja,
õlekõrt ei õvve päälta,
põhukest ei põrmandalta!”

Oi sinu kuldane palakas,
õbedane tekikene –
eks võind kodu kulletata,
isa aita allitata,
venna varnaje vajuda,
(enne) kui andsid pahal magada,
rivedalle ringutata,
õelalle õiendata.
Ei muista tige tänada,
anda ei aitumada,
juob kõrtsis, trallab kõrtsis,
seli kõrtsi seina ääres,
toop on toika ukse pääl,
käsi kõrtsi kammeris.
Ostab oorile õluta,
litsidelle liiga viina,
pordule õlut punasta.

Oma naene noorukene
lähab nuttes nurga poole,
tükib tühja sängi poole,
lueb seinast lutikuida,
kirjutelleb kirpusida.
Ei lõpe tuli tuasta,
säde ei sängi sambaasta.

Tuleb kõrtsista koduje,
kõrjab kaikad kõrtsi tielta,
väravas tema väänab vitsa,
paneb vitsa vöö vahele,
kaika kalli kaindelaie.
Tuba mürgib tullessanna,
kammer kärgib käiessanna,
kõik tuba tule valulla,
kammer kirka kiirami.

Ei lõpe tuli tuasta
säde ei sängi sambaasta,
Kõik on mehed, kell on mütsid,
kõik on poisid, kell kübarad,
ei ole mehe mieta peassa,
poisi uidu otsa iessa –
mesilaise miel on peas,
erilase kiel on suus.
Kõrtsis juob tema kõige päeva,
kõrtsis kõige sie nädali.
Obu koogussa koonutab,
alli aia kääkussa,
silmad süövad, suu valatab,
lakka paugutab paberi,
saba lõhub lõuendida,
kabjad kangasta kujuvad.
Küll tunneb tubaka juua,
kena piipuda pidada,
lassa suitsu laksamista –
ei tunne tubada tehja,
tua nurka nukistata,
tua kaba kaustata,
panna pangele varuda,
lüllitata lüpsikuda,
kiu(1) kõrva kirjutata.

Tekst: H II 1, 449/52 (613) < Jõhvi khk, Kurtna v, Räätsma t < Illuka v – M. Ostrov,  O. Kallas < Kadri Mölder, 60 a. (1888); viis: EÜS II 756 (135) < Jõhvi khk, Kurtna m. – P. Penna, K. Luud < Liina Krassmann, 23 a (1905).

Oma ja mehekodu

Jõhvi

KUI OLIN MINA KODUNA,
siis mina maksin maasta kulla,
isa õuesta õbeda,
vase velje vainiulta,
tina velje tie raujulta.
Kui õlin mina koduje,
isa üüdis õunapuusta,
ema maenis marjapuusta,
veljed kiidid kirsipuusta,
lelled liemevalgeesta,
muu pere muna rooasta.

Nüüd sain mari muile maile,
ani muile allikaile,
kana muile kaevudelle,
nüüd ma ei maksa maasta rooja,
õlekõrt ei õvve pealta,
põhukest ei põrmandulta,
rohe ei varvaste vahelta.

Tekst: H II 1, 469/70 (634) < Jõhvi khk, Kurtna v, Kurba t – M. Ostrov,  O. Kallas < Jüri Pakas (Kurba vana), 76 a. (1888); viis: EÜS VI 891 (82) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme k < A. Sildnik ja P. Penna < Lienu Kilk, 58 a. (1909)

Isa- ja mehekodus

Lüganuse

NEITSIKENE, NOORUKENE,
elo teesid, mie elasid,
kasvu teesid, mie sina kasvid,
põlve teesid, mie pidasid.

Tea seda eloda,
mida ette eidetasse,
mida kätte käänetasse:
sie tuleb tõukes põlvi,
anneta aleda aiga,
tuleb riida riideesta,
sada sõrmi kindaesta.

Sinu ella eidekene,
ei sie viitsind vitsutada,
ei sie raatsind raputada,
päästa karvo katkestada.
ihusista itkedeta,
tukka tuuleje jägada,
arakuile anda salka.

Nüüd saab tõiseje taluje,
pere´eije kolmandaie,
taluje paha tubaje.
Sinu peeni peiukene,
küll sie viitsib vitsutada,
küll sie raatsib raputada,
päästa karvo katkestada,
ihusista itkestada,
tukka tuuleje jägada,
arakuile anda salka.
Mõni salk jääb sauna teele,
mõni kallis kaivu teele,
mõni tukk toa tahaje.

Tekst: H II 3, 642/3 (254) < Lüganuse khk, Aa rand – H. Prants < Kure eit (1890); viis: KKI RLH 61:25 (25) < Lüganuse khk, Rebu k – Ruth Mirov, Ülo Tedre < Miina Männi (1961).

Ära võta pikka naist

Jõhvi

ÄRA SINA VÕTA PIKKA NAISTA!
Pikk läeb pengile magama,
sie sääb sääred seina piale,
käed koorekirnu pääle,
jalad Jaani allikaie,
silmad sippelgapesaje,
kõrvad kõrtsi katukselle.

Võta ikke naine lühikene!
Lühikene lüpsab lehmad,
sie ajab karja kauge’ella,
vasikad Viru verava,
siad aga siidileppikuie,
lambad laia välja piale,
kitsed kierukoppelisse.

Laulnud (tekst ja viis) Jakob Ploom (74 a): (EÜS VI 897 (99) (EÜS VI 1053 (212) < Jõhvi khk, Mäetaguse v, Liiva k – A. Sildnik ja P. Penna (1909).

Virk naine

Vaivara

OLGAKENE, LINNUKENE,
Olga, lindu tüttarida!
Muud naised uned magavad,
kõrvad kangasta kuovad,
vähid niiti vieretelled –
sina arid allitasa,
kasid kammer vaari-tasa,
tuod sina künad külasta,
torred toisesta talosta,
misga harid allidasa,
kasid kammer vaari-tasa!

Siep sull seisab seina päälla,
leheline lüpsikussa,
tuhaporu tuoverissa,
misga arid allidasa,
kasid kammer vaari-tasa!

Tekst: EÜS VI 1143 (21) < Jõhvi khk, Voka v, Toila k < Vaivara khk, Peetri v, Udria k – A. Sildnik < Mari Konsa, 76 a. (1908); viis: EÜS VI 876 (19) < Jõhvi Voka v. Toila k – A. Sildnik ja P. Penna < Pouliine Teniissen, 53 a. v. (1909).

Ilus naine

Vaivara

VOTSIN NAISE NUORUKESE,
olekorre oigukese,
see oli roosi sarnane,
kaste-eina karvaline,
mirdi-ruosi mieleline.
sie oli oike kui ouna,
sie oli sirge kui sibula,
puhas poisi puutumatta,
sinisarve sattumatta,
punasarve puutumatta.

EÜS VI 1150 (35) < Jõhvi khk, Voka v, Toila k < Vaivara khk, Peetri v, Udria k – A. Sildnik < Ann Konsa (1908); viis: EÜS VI 904 (139) < Jõhvi khk, Järve v, Kukruse k – A. Sildnik ja P. Penna < Maarja Ots, 79 a. (1909).

Naise kiitus. Ilus naine

Vaivara

VÕTSIN NAISE NUORUKESE,
olekorre oigukese,
piitsavarre pienikese;
sie oli roosi sarnane,
kaste-eina karvaline,
mirdiruosi mieleline.

Sie oli oige kui üks ouna,
sie oli sile kui sibula,
puhas, poisi puutumatta,
käsi kärme katsumatta,
punasarve puutumatta!

Tekst: EÜS VI 923 (22) < Jõhvi khk, Voka v, Toila k < Vaivara khk, Peetri v, Udria k – A. Sildnik & P. Penna < Ann Konsa, 76 a. (1909); viis: EÜS VI 904 (139) < Jõhvi khk, Järve v, Kukruse k – A. Sildnik ja P. Penna < Maarja Ots, 79 a. (1909).

Lesenaise kaebus

Jõhvi, Vaivara

NINDA ON ALBA LESKI-NAINE
kui tuba ilma tuketa;
ninda on alba leski-naine
kui kamber ilma katusetta;
ninda on alba leski-naine
kui sauna ilma samblita;
ninda on alba leski-naine
kui aita ilma aknata.

Keik tuuled pealeja tulevad,
keik saod silmije sadavad.
Ülimised, alumised,
alumised aia vitsad,
keskmised rie kedarad,
tagumised saani tallad
ehk targul tapetaije,
margul maha matetaie,
soolad soho, maale maksad,
pollule veri-punane.

Liha seid meil linna linnud,
luud närised korve kotkad,
veri joid viru vareksed!

Kuhu pian mina minema,
kui ei ole kullal kuulajada,
taimel tagaotsijada!

Istun tund tuassa,
teine toa tagona:
ei räägi räästas-vihud,
ole-korred ei konele,
mulda-pakku ei pajata,
uksekünnis ei küsile!

Astun üle künnikse –
küüdä (1) künnista kuluvad;
astun keskel pormandulle –
sääl mind pühkeje pühita;
astun lindu lie pääle,
sääl mind liede lükataie;
astun aine ahju ette –
sääl mind ahjuje aeta!

Kuhu pian mina minema,
kuhu pian pia panema!
Ale on minna allikaje,
pime pilveje pukeda,
korge on toissa taivaasse!

Näikse küllasse tulema,
aia äärest astumaie;
viereb ju veravast sisse,
jo näikse jo jo tulema!

Istun päiva, istun toise,
jo tuli kolmas järele.
Poig käis poiketi ouessa,
minja vahtis vuorillista,
et ei tuleks ta tubaje.

„Kulla miesi, pai miesi,
touse üles tuoli pialta,
vahi akna raami pialta,
katsu siia kaneli pialta;
hüppa Liisu, karga Kaie,
Juokse, tuo köied tubaje –
Siume uksed köisidesse,
lingu paulad rihmadeije,
uksed umbe rongasteje!”

1 (küüs)

Tekst: EÜS VI 1140/2 (20) < Jõhvi khk, Voka v, Toila k < Vaivara khk, Peetri v, Udria k – A. Sildnik < Mari Konsa, 76 a. (1908); viis: EÜS VI 877 (28) < Jõhvi khk, Voka v, Toila k < Vaivara – A. Sildnik ja P. Penna < Jüri Blum, 84 a. v, ja Mari Konsa, 76 a. v < Jõhvi khk, Voka v, Toila k < Vaivara khk, Peetri v. Utria k (1909).

Surma sajatus

Jõhvi

MA TAHAN SURMAGA KÕNELDA,
tahan taudi augutatta!
Oh sina surma, suuri kuera!
oh sina taudi, tappelikku!
Muilt nopid nuoremaida,
käärid kätkist kiikejaida,
minult võtsid kõige vanema,
õtsast õsa jagaja,
lauast laste tallitaja,
paal(t) – pää vanema!

Tekst: EÜS VI 1170 (72) < Jõhvi khk, Järve v, Järve k – A. Sildnik < vanaeit (1908); viis: EÜS VI 899 (105) < Jõhvi khk, Kohtla v, Võrnu k – A. Sildnik ja P. Penna < Liisu Paju, 67 a (1909).

Lesenaise kaebus

Lüganuse

Kus istun – iken

OI MINU MESINE MIESI,
oi minu kalane kaasa,
oi minu tuomi tõinepooli,
oi minu kallis kaasakene.
puhas tõinepoolekene,
säädus sängie täidivine!

Jätid minu, imme, itkemaie,
jätid kulla kurtamaie,
noorel põlvel nuttamaie.

Kus mina istun, sääl mina itken,
kus mina astun, sääl alatsen,
kus mina kõnnin, sääl mina kurdan.
Ikk’ on sirgul silmad märjad,
ja pardil pale punane,
kulla kulmud tilkeessa.

Üksi vaine naisukene,
üksi toidin tuomijani,
kasvatin kanesijani,
laua lapsukõisijani.
Kõik nie toidule tulivad,
lugivad lusikujani,
valitsesid vaagenuida:
sie saab sulle, sie saab mulle.

Ise katsun kaugeelta,
ise varjulta valatin:
mida mulle – ei midagi.
kummad mulle – ei kedagi.

H II 1, 609 (788) < Lüganuse khk., Aidu k. – M. Ostrow & O. Kallas < Liisa Kriisa (1888) & EÜS XII 1405 (1) Erra v –  V Rosenstrauch, Oskar köster < Mai Alasi, 1915.

Lesenaise kaebus. Kurb kodu

Vaivara

ET LAS LAULAN RAHVASSANNA,
teen ilu inimessissa,
küll saan kurtada kodoje,
itkeda oma toassa,
leinada lee paena.

Kodo on minul kurba sängi,
taga nurgas nuttu-sängi.

Oi minu mesine meesi,
kalamarja kaasakene,
tule Toonelt, jookse joonelt,
too Toonelta hobose,
saa saani Marialta,
mee kullane kodoje,
Marike oma majaje!

Tekst: H II 37, 83 (17) < Vaivara khk, Kurtna v – Marie Treuberg < Leena Selli (1891); viis: SKS_Lahteenkorva_368_

Lesele mehele

Lüganuse

ÕEKENE, KREEDAKENE,
ei luband lesele minna:
lesk on paha lepitada,
vana paha vaigistada.
Annad sa lesele kätta –
kätt kui külmale kivile;
annad sa noorele kätta –
kätt kui käopojale.

Paned sa paa tulele,
paa kõrvale padesed (ei tea tähendust),
külmad kaalid katelije –
siisgi saa leske lepitanneks,
ega vana vaigistanneks.
EÜS XII, 1515/7 (91) < Lüganuse khk., Maidla v., Piilse k. – V. Rosenstrauch < Liina Brund (1915); viis: EÜS XII 1407 (26) < Lüganuse khk, Maidla v, Tarumaa k – Oskar Köster < Katri Sirts (1915).

Petis peiu

Vaivara

KÜLL OLID PETTIS PEIUKENE,
kavalikku kaasakene:
petsid perest piene neiu:
„Ei ma vie sind vihma kätte,
ei saada sadude kätte!
Ma tien otrad ukse alla,
kaerad tien mina katusselle,
linad lie aukudesse!”

Ütlen jälle, ümber jälle,
taas laulan tagasi jälle:
sain elama, sain olema,
jo tegid kaurad kaugele,
otrad jo üle jog(k)ede,
linad liiva küngastele.

Tekst: EÜS VI 923 (23) < Jõhvi  khk, Voka ,  Toila k < Vaivara khk, Peetri v,  Utria k,  – A. Sildnik ja P. Penna < Ann Konsa, 76 a. v. “Toilas Utriast pärit (laulud)” (1909); viis: EÜS VI 890 (72) < Jõhvi khk, Illuka v, Raudi k – A. Sildnik ja P. Penna < Lien Pakas, 64 a (1909).

Petis peiu

Lüganuse

„NEITSIKENE, NOORUKENE,
linapihta peenikene,
tule mulle ja tõota,
ma läen püha Peterburi,
joosen rutust Rootsimaale.”
Tuli tundi, veeri päiva,
sai mööda mõni nädala,
tuli kodo peiukene,
tõi sie piitsa Peterburist,
tõi sie ruosa Rootsimaalta,
lõi sie peene pihta müöda,
siledama selga müöda.

Neidu nuori nuttemaie,
pieni silmi pühkimaie.

Oi, sa petis peiukene!
Petid meie neiukese,
petid piima piirakalla,
võileiva viilakalla.

Neidu nuttis, neidu ütles:
„Võtin ullu oidassena,
alpi armastellessana,
ei ullu minuda oia,
alpi minuda armastelle,
ullu oiab oorasida,
piirab pordu piigasida,
ostab oorale õlluta,
pordule punasta viina,
litsile libeda viina.”

Sie on iseki ullu,
kie usub ullu sõnaja,
poisi koera kombeeida,
mehe valtski vandeeida.
Pois on luodud pettijaksa,
pettijaksa, võttijaksa,
piia vaese vaevajaksa.

Kiiteleb sie noori meesi,
kiiteleb ja oopeleb:
„Juba petin selle piia,
naurin selle naise lapse,
tiutasin töötegija.
Ära võtin, ära võidin,
ära sain, ära salasin!”

Tekst: H II 3, 629/30 (219) < Lüganuse khk, Uuemõisa k – H. Prants < Juula Kaabur (1890); viis: EÜS VI 874 (11) < Lüganuse khk, Püssi v, Purtse k – August Sildnik, Peeter Penna < Mai Punt (1909).

Petis peiu

Lüganuse

ENNEM MINA USUN USSI KEELE,
ussi keele, ussi meele,
ennem kui noore poisi keele,
poisi keeli, poisi meeli.
Pois on loodud petijaks,
petijaks ja püüdijaks.

Pettis pere noore neiu:
lubas osta uue mütsi,
uue mütsi, uhke pitsi,
uhke pitsi, ilusa paela.

Sai ta aasta elanud,
paari päeva peale aasta.
Soost ta tõi need soojad vitsad,
pajust tõi need palavad vitsad,
peksis ta selga siniseks:
„See on sinu uusi mütsi,
uusi mütsi, uhke pitsi,
uhke pitsi, ilusa paela!”
H II 3, 607 (151) < Lüganuse khk – H. Prants < Maarja Baatmann (1890); viis: EÜS XII 1406 (17) < Lüganuse khk, Erra v – V. Rosenstrauch, Oskar Köster < Mai Alasi (1915).

Ära mine noorelt mehele

Vaivara

NEIUKENE, NUORUKENE,
pitke pihta pienikene,
miks läksid vara mehele,
kese kasvu kaasae’ella?

Kaasa ei pane kasvama,
miesi mieli vottama. –
Kaasa küsib kangapakko,
miesi mieli (1) riide’ida.

Kui jole (2) särki selgä müödä,
ola-lappi olade müödä –
taga tuigub tuomikaine,
notkub norka niinepuine,
raksub raske remmelgäine,
paugub sie anepajune. –

1 (meelt mööda)

2 (kui ei ole)

Tekst: H I 1, 32 (4) < Vaivara khk, Härmamäe v – M. Tasane (1888); viis: EÜS VI 891 (82) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme k < A. Sildnik ja P. Penna < Lienu Kilk, 58 a. (1909).

Seni ema armas, kui naine võtmata

Vaivara

SENI EMA ARMAS POIGA,
kui on naine kuulamatta,
tinarinda tingimatta.

Kui saab naine kuulatust,
ja tinarinda tingitust,
kui saab viinad kokku juodud,
kihlal kokku kinnidettu,
laulatusel kokko pandud –
siis jo üellakse emalle:
„Viedaks nüüd tuoja tuleje,
viedaks porgu pohjaje,
viedaks ema elvetije,
porguje poja tegija!”

Tekst: EÜS VI 928 (35) < Jõhvi khk, Voka v, Toila k < Vaivara khk, Peetri v, Udria k – A. Sildnik, P. Penna < Ann Konsa, 76 a. (1909); viis: EÜS VI 877 (28) < Jõhvi khk, Voka v, Toila k < Vaivara – A. Sildnik, P. Penna < Jüri Blum, 84 a. v, ja Mari Konsa, 76 a. v < Jõhvi khk, Voka v, Toila k < Vaivara khk, Peetri v. Utria k (1909).

Kaugele mehele

Iisaku

ÄRGU TEHKU TÕINE NAINE
mis tegi minu emake –
pani kalli kaugeelle,
marjukese muile maile,
toome tõisele vesile,
ani muile allikuile,
kana muile kaivu tiele. –
Ei saa kuus kuuldaseni,
nädalas ei nähäseni,
aastas kätt ei andaseni,
ei suves sõna kõnelda.
Veegu tuuli terveeida,
pajupõõsas palveeida,
pilves pitkada igada,
taivas tarka mielekesta.
Tekst: H II 1, 574 (749) < Iisaku khk, Kurtna v, Sootaga k – M. Ostrov,  O. Kallas < Kadri Õunapuu, ~70 a. (1888); viis: EÜS VI 888 (66) < Jõhvi khk, Illuka v, Kurtna vstmj. – A. Sildnik ja P. Penna < Mari Krasmann, 69 a (1909).

Saani tegemine. Noorik kodus käimas

Jõhvi

MINU VEIKE VELJEKENE
tegi saanida salussa,
kena kirja kuusikussa.
Igas kuus lõi kõdara,
igas päivas pani pärna.
Sai sie saani valmiesta,
tõi saani tua edeje,
aii aisad akanaie,
kutsus vaatama vanemad,
katsuma küla-kälised,
tõise õtsa õekesed:
„Mis on saanil vajaka?”
„Oi sina ullu saaniseppa!
Veel on viitagi vajaka:
obusida, ohjasida,
lookasida, rangisida,
pähe vaskivaljaeida,
sisse siidineitsikesta.”

Keda sisse eidetie?
El´l´ik (1) sisse eidetie.
Ellik akkas itkemaie,
kummuliste kurtamaie:
„Ärgu tehku tõine eite,
Mis tegi minu emake –
pani kalli kaugeelle,
marjukese muile maile,
toome tõisile vesile,
kana tõise kaivudelle.
Viis on vetteda vahela,
kuus on kuivada jõgeda,
seitse sooda nurjatunda.

Minu veike veljekene,
ihu kirves, äili mõõka,
tie tapper tuli-terava,
tie sillad soode peale,
turbaad jõgide peale,
siis mina pääsen ju isale,
siis ma pääsen ju emale,
siis mina astun audujalle,
siis mina veeren vendadelle.”

Panid kalli kaugeella,
akkan eidele minema,
tien mina saiad saanieie,
mesileivad rüppeeie,
lähan päiva, lähan tõise,
ju akkab obu väsima,
linalakka langemaie.
Söödan saiad saaniesta,
mesileivad rüppeesta,
enne kui emale saan,
enne kui isale saan,
enne kui veeren vendadelle,
ja sula sõsaratelle.

(1) el´l´itatud neiu.

Tekst: H II 1, 383/4 (541) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme t < Pagari v, Jõetaguse k – M. Ostrov,  O. Kallas < Mari Räbin (Nõmme Mari, Mihkel Niine tütar), 60 a (1888); viis: EÜS VI 884 (52) < Jõhvi khk, Illuka v, Kurtna k – A. Sildnik ja P. Penna < Madis Krasmann, 58 a (1909).

Kaasa kaugel

Lüganuse

KUS ULGUB MINU OMANI,
kus mul liigub linnukeine,
kus mul tallub taimekeine,
kus mul vaarub valge pääni?
Linnas liigub linnukeine,
Tallinas minu taimekeine,
Pieterburis pienikene,
Rogovikkis ruosikeine.
Sie puhub turulla tulda,
lõõtsub valget vainijulla.
Turul on tuli punane,
lõke on valge vainijulla.

H II 1, 635 (826) [?] < < Lüganuse khk., Aidu k – M. Ostrow & O. Kallas < Liisa Kriisa (1888) & EÜS XII 1407 (19) Maidla v, Uniküla – V Rosenstrauch, Oskar Köster < Miili Randmer, 1915.