Põlatud laps. Mutiks mätta alla. Kodus käimas
Vaivara
HALB OLIN MINA ISALE,
halb olin armsale emale,
isa mind põlgas põlvistagi,
ema mind põlgas põlvistagi,
vend mind põlgas väravast’gi,
õde põlgas õuestagi.
Kuhu pian mina menemaie –
ma läen muttiks mättaie,
rottiks rohu-põesastie,
siiliks sitta-künkaie.
Mutt toob mulle musta mütsi,
rott tõi mulle roosa rätti,
sittikas tõi siidi kleidi,
jänes tõi jämedad helmed.
Läksin eidele võeruksi,
läksin siis taadile võeruksi.
Eit siis kuulis, kohe kostis,
taat ka kuulis, jälle kostis:
„Kelle see ilusa emanda,
kelle uhke siidi-neitsi?”
Mina kuulsin, kohe kostsin:
„Ei ole ilusa emanda,
ei ole uhke neitsikesta –
see on eide halba lapsi,
see on taadi halba lapsi.
Eit mind põlgas põlvestagi,
taat mind põlgas põlvestagi.”
Isa oli kuri kohkumaie,
ema usin ehmatama.
Isa ärga taplemaie,
ema kerma keetamaie.
Mina mõistsin kohe kostsin:
„Ei mina tulnud sööma tõttu,
ega ma tulnud jooma tõttu,
ei karanud kala tõttu,
rutta’nd ruki leiva tõttu –
kodu sõin, kodu jänutsin,
koju jäi mull kolmi rooga,
koju jäid road rohised,
ahju jäid leivad amised,
leede jäid leemed pibraised,
ette jäid road ehtised,
taha jäivad talle rooga,
vahele vasika rooga,
keriksel kirju kitse rooga.”
Tekst: H, Gr. Qu. 21 (1) < (?)Vaivara khk, Narva, Kreenholm & (?)Viru-Nigula khk, Varude k – J. Wolde (1888); viis: EÜS VI 899 (104) < Jõhvi khk, Kohtla v, Võrnu k – A. Sildnik ja P. Penna < Liisu Paju, 67 a (1909).