Maielaul
Jõhvi
MAI OLI TÕRMAS NEITSIKENE,
tantsis Tõrmatse mäela,
sulg oli suussa ja pärg oli päässa,
ainus rätt oli ambaassa.
kure sulg oli kukalassa.
Jürie kõndis teeda mööda,
helmed märsissa elisesid,
kellad karbissa krobisesid,
raha aga raksus karmandussa.
Mai kargas Jürie kaulaje,
rabas Jürie ratsustie,
vei Jüri viluje magama,
noolis noad voodie,
alusrauad alla külle.
Magas päiva, magas tõise,
magas kolmat poolelegi.
Ämm läks Maieda ajama:
“Ai Maie, minu minija,
tõuse üles Maiekene!
Muie mullikad murula,
muie kari kaugeella,
meie kari karja aas,
ja meie mullikad mudala.”
Maie kuulis, kostis vasta:
“Ei või tõusta, ämmakene,
ei või tõusta, ei elada –
küinar verd on külje alla
ja vaks on verda vaiba alla!”
“Joo sina tapsid mehe noore,
mehe noore kaasa kalli!”
Siis Mai sai seared seademaie,
labajalad laskemaie,
kannad teeda katsumaie.
Viis: Kadri Tillmann (68 a) (EÜS VI 889 (71) < Jõhvi khk, Illuka v, Kaidma k – A. Sildnik ja P. Penna (1909), tekst: Mari Rebin (H II 37, 355 (23) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme t – Tõnu Wiedemann (1891).