Haned kadunud
Jõhvi
MINU ELLA EIDEKENE,
andsid muile muuda tööda,
sulaselle suurta tööda,
õrjale õsava tööda.
Mulle tööda armukesta –
andsid aned oidassenna,
luikeed lugedessenna,
pardid paari pannessenna.
Ain mina anid vesile,
lugin luiged mättaeie,
kuldasiived koppelie,
varvasjalad vainijulle.
Ise istusin kivele
pilutama pienikesta,
ajama udu ameda.
Tuli augi alta vetta,
pää musti muda siesta,
ai minu aned vesilta,
lugi luiked mättaesta,
kulda siived koppelista,
varvasjalad vainijulta.
Mina nuttades koduje,
aladessa alla õue.
Küsis eite, vastas (oli) taati,
vastas need vanad mõlemad:
„Mis sa nutad, tütar vaene?”
Mina mõistin, vasta kostin:
„Minu ella eidekene,
andsid muile muuda tööda,
sulaselle suurta tööda,
õrjale õsava tööda.
Mulle tööda armukesta –
andsid aned oidassenna,
luikeed lugedessenna,
pardid paari pannessenna.
Ain mina anid vesile,
lugin luiged mättaeie,
kuldasiived koppelie,
varvasjalad vainijulle.
Ise istusin kivele
pilutama pienikesta,
ajama udu ameda.
Tuli augi alta vetta,
pää musti muda siesta,
ai minu aned vesilta,
lugi luiked mättaesta,
kulda siived koppelista,
varvasjalad vainijulta.”
Ema muisti, vasta kosti:
„Ära nuta, tütrekene,
saadan õrjad õtsimaie,
sulased lunastamaie.”
Mina muistin, vasta kostin:
„Ei ori anija otsi,
õri õtsib kirvesvarta,
sulane lusika puuda.”
Läksin ise, noorukene,
noorukene, nõtrukene.
Leisin kümme kündajada,
üheksa äestajada,
viisi vitsa lõikajada,
kaksi atra kandajada.
Mina neilta küsima:
„Kas te näite minnu hani?”
Ei sie kündaja kõnelnud,
atra kandaja kajanud,
äestaja teinud äelta
vitsalõikaja vilistand.
Võtin kündaja kübara,
äestaja uue kuue,
atra kandaja kasuka,
nua vitsa lõikajalta.
Siis sie kündaja kõneli,
atra kandaja kajasi,
äestaja tegi äelta.
vitsa lõikaja vilistas:
„Mine sinna mõisaaie,
kus sie paistab pardisulge,
anesulge aljendeleb,
kuresulge kuumendeleb!”
Läksin sinna mõisaaie,
kus sie paistas pardisulge,
anesulge aljendeles,
kuresulge kuumendeles.
Tuodi mulle tooli alla,
eneni (1) anije luista,
tuodi patja tooli pääle
eneni anije sulista,
tuodi mulle süüessanna,
eneni anede lihada,
tuodi mulle juuessanna,
eneni anede verda.
Kuhu ma vere panenen?
vein mina vere vainijulle.
Sinna kasvas suuri tamme,
suuri tamme, laia latva;
tamm tahi tõissa taivaaie,
õksad pilveje pugeda,
tamm tahi taivasta jagada,
õksad pilvest pillutada.
Läksin linna ulkumaie,
leisin venna linna tielta:
„Minu ella vennakene,
ihu kirves, küüri mõeka,
tie vestu vesi-terava,
tule tamme raiumaie,
puud pitka lühendamaie:
tamm tahab tõissa taivaaie,
õksad pilveje pugeda,
tamm tahab taivasta jagada,
õksad pilvest pillutada!”
Vend tuli tamme raiumaie,
puud pitka lühendamaie.
Mis sest tammes saadanesse?
Õtsast sai õlle poolikuida,
vahelt viina vaatisida,
latvast lapse kätkieida.
Mis säälta järele jäeneb,
säelt sai papi laulu lauda,
kirik-erra kirja lauda,
luukari loetus lauda.
1 – enese
Viis: Pouliine Teniissen (53 a, sünd Ranna Pungerjal Kose külas, Jõhvi k kasvanud ja laulud õppind (EÜS VI 876 (18) < Jõhvi khk,Voka v, Toila k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909) tekst: Mall Nurk (63 a) (H II 1, 325/8 (486) < Jõhvi khk, Kiikla mõisa moonaka maja – M. Ostrov ja O. Kallas, 1888).