Haned kadunud
Jõhvi
MINU ELLA EIDEKENE,
andsid muile muuda tüöda,
sulaselle suurta tüöda,
orjale osa pärasta.
Mulle tüöda õlbukesta –
andsid mulle aned oida,
pardid paari pandaseni,
luiged ära lugeda.
Aiin ma aned vesile,
lugin luiged lainedeie,
kuldasiivad kopelie,
varvasjalad vainiulle.
Tuli kulli, kurja lindu,
tuli augi alta vetta,
pea musta muda siesta.
Ajas mu aned veesta,
kuldasiivad kopelista,
varvasjalad vainiulta,
lugi luiged laineesta.
Ma läksin itkedes koduje,
alades mina alla õvve.
Vastas eite, vastas taati,
vastas nied vanad mõlemad.
Küsiteleb eidekene,
targuteleb taadikene:
„Mis sina itked, tütar noori,
mis sa, aineke, alatsed
mis sa, viimik, veeretelled?”
Mina varssi vastaelin:
„Minu ella eidekene,
andsid muile muuda tüöda,
sulaselle suurta tüöda,
orjale osa pärasta.
Mulle tüöda õlbukesta –
andsid mulle aned oida,
pardid paari pandaseni,
luiged ära lugeda.
Aiin ma aned vesile,
lugin luiged lainedeie,
kuldasiivad kopelie,
varvasjalad vainiulle.
Tuli kulli, kurja lindu,
tuli augi alta vetta,
pea musta muda siesta.
Ajas mu aned veesta,
kuldasiivad kopelista,
varvasjalad vainiulta,
lugi luiged laineesta.”
“Ära itke, tütar noori,
ära, aineke, alatse,
ära, viimik, veeretele –
eit saadab orjad otsimaie,
tädipojad tiadamaie,
lellepojad leidamaie!”
Mina muistin, koheda kostin:
„Minu ella eidekene,
ei ori anija ei õtsi,
lellepoeg ei leidasini,
tädipoeg ei tiadasini!”
Võtin alle al´l´ikese,
kõrva võtin kõrvikese,
musta muidu jooksemaie,
õtsisin Utrike metsad,
katsusin Kahula metsad,
pilla-palla Pieri metsad,
risti-rästi Ratva metsad.
Leidsin kümme kündajada,
üheksa äestajada,
viisi vitsa lõikajada.
Küsitelin kündajalta –
ei sie kündaja kõnelend,
äestaja ei andand äälta,
vitsa lõikaja ei vilistand.
Võtin kündajalt kübara,
äestajalta obuse,
nua vitsa lõikajalta –
siis sie kündaja kõneles,
äestaja tegi äälta,
vitsalõikaja vilistas:
„Mis sa õtsid tütar noori,
mis sa, ainike, alatsed?”
Mina muistin, koheda kostin:
„Tuli kulli, kurja lindu,
tuli augi alta vetta,
pea musta muda siesta,
aii mu aned vesista,
kuldasiivad kopelista,
varvasjalad vainijulta,
lugi luiged lainedesta.”
“Kui oled sõitand, sõida veelgi!
Sõida sinna mõisaaie,
kus sie liigub linnusulge,
anesulge aljandellib,
pardisulge paistab siie!”
Sõidin sinna mõisaaie,
kus sie liikus linnusulge,
anesulge aljandelles,
ja kus paistis pardisulge.
Tuoli alla tuodanesse
omini ani luista,
patja peale pandanesse
omini ani sulista,
seal mul süüa tuodanesse
omini ani lihada,
seal mul juua tuodanesse
omini anija verda.
All oli uhku, peal oli vahtu,
keskel oli veri punane.
Viis: Pouliine Teniissen (53 a, sünd Ranna Pungerjal Kose külas, Jõhvi k kasvanud ja laulud õppind < Jõhvi khk,Voka v, Toila k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909) tekst: Mari Räbin (Nõmme Mari, Mihkel Niine tütar), 60 a) (H II 1, 390/4 (548) < Jõhvi khk, Illuka v, Nõmme t < Pagari v, Jõetaguse k – M. Ostrov ja O. Kallas, 1888).