Haned kadunud. Suur tamm
Jõhvi
MINU ELLA EIDEKENE,
andis muile muuda tüöda,
sulaselle suurta tüöda,
mulle tüöda õlbukesta –
andis aned oidasseni,
pardi paari pandasseni.
Aiin ma aned vesile,
kuldasiivad kopelie,
varvasjalad vainiulle.
Tuli kulli, kurja lindu,
kala suuri kalda alta,
tuli augi alta vetta,
pea musta muda siesta,
aii mu aned vesilta,
kuldasiivad kopelista,
varvasjalad vainiulta.
Läksin koju itkedesse,
aladessa alla õue.
Vastas eite, vastas taati,
vastas nied vanad molemad.
“Mis sina itked poiga noori,
mis sina aineke alatsed?”
„Seda’p itken, eidekene,
seda’p itken, taadikene:
minu ella eidekene,
muile annid muuda tüöda,
sulaselle suurta tüöda,
mulle tüöda õlbukesta –
annid aned oidasseni,
pardi paari pandasseni.
Aiin ma aned vesile,
kuldasiivad kopelie,
varvasjalad vainiulle.
Tuli kulli, kurja lindu,
kala suuri kalda alta,
tuli augi alta vetta,
pea musta muda siesta,
aii mu aned vesilta,
kuldasiivad kopelista,
varvasjalad vainiulta.”
“Ära itke, poiga noori,
ära, aineke, alatse!
Saadan orjad otsimaie,
palgapoisid katsumaie.”
Mina varsti vastaeli:
„Ei ori anija õtsi –
ori õtsib kirvesvar´ssi!”
Läksin ise, noorukene,
läksin sinna välja peale,
kus oli kuusi kündajada,
üheksa äestajada,
viis oli vitsalõikajada.
Võtsin kündajalt kübara,
äestajalta obuse,
nua vitsalõikajalta.
Sõidin sinna mõisaaie,
kus siis paistis pardisulge,
anesulge aljendelles.
Tuoli alle tuodanessa –
omani ane jalusta,
patja peale paisatie –
omani ane sulesta,
süüa mulle tuodanesse –
omani ane lihasta,
juua mulle annetie –
omani anese verda:
all oli ukku, pääl oli vahtu,
keskel sie veri punane.
Vahu viskin vainiulle,
põllule vere punase.
Sinna kasvi suuri tamme
suuri tamme, laia latva.
Tamm taht tõissa taevaaie,
õksad pilveje pugeda,
tahid pilved pillutata.
Otsin tamme raijujaida,
läksin linna ulkumaie.
Leidsin veike veljekese.
„Minu veike veljekene,
tule tamme raiumaie!
Tamm tahab tõissa taevaaie,
oksad pilveje pugeda,
tahvad pilved pillutata!”
Minu veike veljekene,
tuli tamme raiumaie.
Tüvist sai nied tünnerida,
vahelt viinavaatisida,
latvast lapse kätkisida,
keskelt köstre laululauda.
Tekst: H II 1, 480/3 (642) < Jõhvi khk, Kurtna v, Kurba t – M. Ostrov, O. Kallas < Jüri Pakas (Kurba vana), 76 a. (1888); viis: EÜS VI 904 (134-138) < Järve v, Kukruse k – A. Sildnik ja P. Penna < Maarja Ots (1909).