Laisk ketraja
Jõhvi
MU NAINE NÄBEDIKENE,
kujub kangast käbedikene:
üksi vaksa, kaksi pääva,
küünar kümneval nädalil!
Ei tal lõppend takud lakast,
ega lõppend villad vakast,
koti kangas kuke juurest!
Nigisevad-nägisevad niied,
sigiseb-kägiseb kangas!
Suga suuri, niied laiad!
Suga suuri – äia saadud,
niied laiad – ämma luodud,
kangas-jalad kaasa saadud,
istepink oli peiu saadud (1)!
Müeda läen peiu väravast,
kaudu kaasa uonetesta;
läen sisse vaatamaie,
mitu sängi neil tuassa.
Seitse sängi neil tuassa:
isa säng oli istemista,
ema säng oli elmilene,
peiu sang oli preesilene,
küi säng oli küüsilene,
nao säng oli nastulene,
minial mie vahasta,
poiste säng oli pulgiline!
1 (tehtud)
Tekst: EÜS VI 1161/2 (59) < Jõhvi khk., Voka v., Konju k. < Järvamaa – A. Sildnik < Mari Rosenwelt, 77 a. (1908); viis: EÜS VI 878 (29b) < Järve v, Valaste k – A. Sildnik ja P. Penna < Gustav Ossi (1909).