Tõbine naine
Vaivara
MULLU VÕTSIN NAISE NOORE,
tunamullu tõise poole.
Küll oli priske ja punane,
küll oli valge ja väleda!
Tuli see ella heina-aiga,
vein mina ella heinamaale,
kalli kulla kaare pääle.
Niitas heina, välkos metsa,
võtas loogu, laksus kõrbe.
Hakas põlvista põdema,
sääremarjasta magama,
põllepaelust paisumaie,
õlaluista oigamaie.
Mina kodu nutatessa.
Eit oli vastas, taat oli vastas,
vastas need vanad mõlemad:
„Mis sina nutad, poega noori,
mis saina, ainke, alatsed?”
Mina mõistsin, mina kostsin:
„Mullu võtsin naise noore,
tunamullu tõise poole.
Küll oli priske ja punane,
küll oli valge ja väleda!
Tuli see ella heina-aiga,
vein mina ella heinamaale,
kalli kulla kaare pääle.
Niitas heina, välkos metsa,
võtas loogu, laksus kõrbe.
Hakas põlvista põdema,
sääremarjasta magama,
põllepaelust paisumaie,
õlaluista oigamaie.”
Eite rääkis, taati kostis:
„Võta alle hallikene,
võta kõrva kõrvikene,
musta muidu jooksemaie,
sõida tüki Türgimaada,
kuuda kaksi Kuuramaada,
päiva kaksi Pärnomaada –
otsi tarka Türgimaalt!”
Võtin alle hallikese,
võtin kõrva kõrvikese,
musta muidu jooksemaie.
Sõidin tüki Türgimaada,
kuuda kaksi Kuuramaada,
päiva kaksi Pärnomaada.
Tuli vasta vana eite,
vana eite, tarka eite,
eite minulta küsima:
„Mis sa otsid, noori meesi?”
Mina mõistsin, mina kostsin:
„Mullu võtsin naise noore,
tunamullu tõise poole.
Küll oli priske ja punane,
küll oli valge ja väleda!
Tuli see ella heina-aiga,
vein mina ella heinamaale,
kalli kulla kaare pääle.
Niitas heina, välkos metsa,
võtas loogu, laksus kõrbe.
Hakas põlvista põdema,
sääremarjasta magama,
põllepaelust paisumaie,
õlaluista oigamaie.”
Eite mõistis, eite kostis,
eite targasti kõneles:
„Oh sina hullu mees, rumala –
mine kodu noori meesi,
viska linnaksed vedeje,
kaerad kaksiti tagaje –
kaksi päida saab pähitsesse,
neli jalga jalutsisse!”
Tekst: H I 1, 13/4 (13) < Vaivara khk – Nikolai Heek (1888); viis: EÜS VI 878 (29a) < Järve v, Valaste k – A. Sildnik ja P. Penna < Gustav Ossi (1909).