Mardilaul
Jõhvi
x
MARDIPÄEVAL KÄISID SANDIKS VANEMAD INIMESED JA LAPSED KA. Ühel mehel on kott kaelas. See palub andeid. Seljas vanad riided, karupid kasukad ja marli näo ees, silmad kinni, et ära ei tunne.
Mõni tõi vaestemajast vanainimeste käest riided, sel olid seukesed suureruudulised, et ära ei tunneks. Sandele nati kotti herneid ja kaalikaid, poest saime kombut ka.
Laske sisse mardisandid!
Mart on tulnud kaugelt maalt,
Mardi küüned külmetavad,
Mardi varbad valutavad.
(varbaotsad valutavad)
Kui uksest sisse said, siis tantsiti. Toas ei olnud enam miskit laulu. Mart, kes kotiga kaasas oli, küsis ande, ei laulnud. Teised tantsisid. Kui anti midagi, siis tänasid ja läksid teise talusse. Kui ei antud, tantsisid kaua, ei läinud ära nii ruttu. Kadripäeval käidi niisamuti. Samade lugudega. Kadridel oli naine kaasas kotiga.
RKM II 142, 88/9 (2) Illuka as – E. Tampere < Johannes Uusõue ja Anette Uusõue, 1962.
x
PEREMIES, PEREMEHIKE,
kas lubad tubaje tulla,
alla katusse ajada,
obu ratsulla siduda?
Perenaine, naisukene,
puhu sie tuli tubaje,
lõetsu lõkke põrmandalle!
Ku’põle piergu peressa –
süüta nied järid põlema,
ku’põle järgida peressa –
tõmma sie tohi laesta,
ku’põle tohtuda laessa –
kisu kildu künnüksesta,
ku’põle kildu künnüksessa –
tuo sie obo tubaje,
süüta sie saba põlema!
Ikke piab tuli olema!
Ehk on allik tuassa,
linaligu põrmandalle –
et en astu allikaie,
liugene linaliguje!
EÜS VI 1080 (250) < Jõhvi khk., Järve v., Käva k. – A. Sildnik ja P. Penna < Kristjan Villmann, 83 a. (1909)