Härjad murtud
Jõhvi
OLIN AGA ENNE NOORI MEESI,
läksin tilluke tiule,
varbelane piale välja.
Esti künnin ärra välja,
rista-rästa Rija välja,
põigiti Põlula välja
lippa-lappa laane välja
Lasin ärjad laane alla,
laane alla lakkumaje.
Tuli susi suurest metsast,
mäda-kübar männikusta,
kiskus minu kirju ärja,
murdis minu musta ärja,
ära sõi ärjad mõlemad.
Mina nuttes kojuella.
Eit tuli vasta, taat tuli vasta:
“Mis sa nuttad poega noori?”
“Miks ma ei nutta, eidekene –
Olin aga enne noori meesi
läksin tilluke tiule,
varbelane piale välja.
Esti künnin ärra välja,
rista-rästa Rija välja,
põigiti Põlula välja
lippa-lappa laane välja
Lasin ärjad laane alla,
laane alla lakkumaje.
Tuli susi suurest metsast,
mäda-kübar männikusta,
kiskus minu kirju ärja,
murdis minu musta ärja,
ära sõi ärjad mõlemad.”
“Ära nutta, poega noori –
meil on kodu kolmi ärga,
üks on küütu, teine lauku,
kolmas se pia pugala.
Küütu künnab, selga nõksub,
pugale pia vabiseb,
laugu sarved laialiste.”
Viis: Kristjan Villmann (83 a) (EÜS VI 902 (124) < Jõhvi khk, Järve v, Käva k – A. Sildnik ja P. Penna, 1909), tekst: Liisu Savest (H II 37, 283/4 (16) < Jõhvi khk – D. Timotheus, 1892).