Venna sõjalugu
Jõhvi
LENDAELI LINNUKENE,
lendaeli, liugeeli!
Lendas linnast linnukene,
turu päälta tuvikene,
alevista alli lindu.
Tõi nied sõa sõnumed.
Kes meist sõdaje lähab –
kas lähab isa või lähab poiga,
või lähab sõsar sõdaje?
Sõsar mielile pahule,
veli mielile üvile.
Lendaeli linnukene,
lendaeli, liugeeli,
tõi nied tõe sõnumed:
väha on neid sõassa,
kus õle naisija sõassa,
linapäida lipuassa,
tanupäida tapelussa. –
Enam on neid sõassa,
kus on miessi sõassa,
mantelkuubi marssimassa,
saapasääri seerimassa.
Veli mielile pahule,
õde mielile üvile.
Õde sauna küttamaie,
küttes sauna künnapuusta,
viha audus virvepuusta,
õludeli andas leili.
Veli vihteles lavala,
õde lava turba päälla,
noomib noorta veljekesta:
„Veljekene, veigukene,
kui sina sõdaje saaned,
tungi ligi trummalie,
ligi lipu kandajida,
keera keskeda vägeda! –
Esimesed eidetasse,
tagumised tapetasse,
keskmised kodu tulevad.”
Ju nägib veli tulema,
pää paistus päälta metsa,
jalad alta arva metsa.
Tuli veli õvveaia.
“Tule, isa, tunne poiga,
ema ella lastadanna!”
Tuli isa, ei võind tunda,
tuli ema, ei võind tunda:
sõamies, sõaobune,
sõa-piitsuke pihussa,
sõa-kindaad käessa,
sõa-kirjad kinnastessa!
“Tule õde, tunne velje!”
Tuli õde, tundas velje
kübarista, kinnastesta,
sadulasta, saapastesta:
oma mies, oma obune,
oma piitsuke pihussa,
omad kindaad käessa,
omad kirjad kinnastessa.
„Minu veike veljekene,
tule ratsusta mahaje,
tule tuppa istumaie,
istumaie, rääkimaie!
Räägi nied sõa sõnumed,
kuda sõas õldanessa,
sõa leiba süödanessa,
vainu kakku katsutasse.
Kas õli sõas naine armas,
naine armas, kaasa kallis?”
„Oi õde, muru-madala!
pese mu pea veresta,
kasi saapaad savista,
siis tulen tuppa istumaie,
istumaie, rääkimaie,
kuda sõas õldanessa,
vainukakku katsutasse,
sõaleiba süödanesse.
Ei õle sõas naine armas,
naine armas, kaasa kallis –
sõas on armas aljas mõõka,
kallis kangepea obune.
Küll on sõas mehe päida –
nõnda soossa mättaaida;
küll on sõas sõrmeluida –
nõnda soossa pilliroogu;
küll on sõas küljeluida –
nõnda aias roikaaida,
küll on sõas sääreluida –
nõnda aias teibaaida!”
Tekst: H II 1, 576/8 (754) < Iisaku khk, Kurtna v, Kaidma k – M. Ostrov, O. Kallas < Kadri Tillmann, 55 a (1888); viis: EÜS VI 889 (71) < Jõhvi khk, Illuka v, Kaidma k – A. Sildnik ja P. Penna < Kadri Tillmann, 68. a (1909).