Harja otsimine. Mõõk merest
Jõhvi
LÄKSIN VENDA KATSELEMA,
kas on venda karjapoissi,
või on venda obuse-poissi.
Vend nägi minu tulemaie,
ajas karja kaldaaie,
akkas pääda arjamaie,
kuldane suga piussa,
õbedane täie lauda.
Suga suisasti mereje
täie lauda laaneeie (1).
Mina Peetri palveelle:
„Pai Peeter, püha sulane,
Paavel, Luoja palguline,
mine, tuo suga meresta,
täielauda laine´esta!”
Peeter ei võttand palvet kuulda.
Mina ise pisikene,
pisikene, pienikene,
noorukene, nõtrukene,
läksin süülini sügava,
elmeni Emajõgene,
kaulani kala-kuduja.
Mida puutus põlvijeni,
elisteli elmijeni,
kelisteli kiedejeni?
Mõõka puutus põlvijeni,
elisteli elmijeni,
kelisteli kiedejeni.
Võtin mõõga sülijeni,
sülijeni, selgajeni,
kandsin käe-varreleni.
Vein mina mõõga mõisaaie,
ülemeie ooneeie,
ärrad risti eitelesid
kuningad nied kummardasid.
prouad põlvili palusid:
„Kust sie mõõk on väl´l´ä tulnud?”
Sõast sie mõõk on väl´l´ä tulnud,
sõamieste sõrmeluista,
väemieste varbaluista,
katkumieste kaelaluista.
Nõnda on sõas päeluida,
kui on soos mättaaida,
nõnda on sõas käeluida,
kui on aias teibaaida,
nõnda on sõas sõrmeluida,
kui on aias pisteeida,
nõnda on sõas sääreluida,
kui on aias rõikaaida.
1 laineeie
Tekst: H II 1, 209/10 (312) < Jõhvi khk, Kohtla k – M. Ostrov, O. Kallas < Liisu Vihmann, 47 a. (1888); viis: EÜS VI 886 (63) < Jõhvi khk, Illuka v, Lähtepea k – A. Sildnik ja P. Penna < Ann Pakas, 58 a (1909).